untitled

Kallis Prantsuse bürokraat,

sul oma blogist tüki pühendan.

Nii tihti ju ristuvad me teed,

kui sulle naeratan malbelt

ja küsin, ehk leiame tee, 

kuid sina vastu rangelt:

ei, puudub kuupäev, puudub tõlge,

jätsid liiga palju lünki tühjaks

või avalduse fondi suurus pole õige.

Kui teaks sa vaid, et kaugel põhjas

on üks maa, kus kogu sinu elutööd

asendab vaid mõni rida koodi;

koht, kus ei tunta süüd,

kui firma koondab idioodi.

Või et varsti tehnoloogiline singulaarsus

saabub ja su viimseks funktsiooniks jääb

abiraha palumise formaalsus.

Nüüd jälle su kontoris end sisse sean,

teades: õhtu venib pikaks.

Oma rasvund keha pehme tooli sisse uuristad

ning muigad, sest riigitöö teeb rikkaks.

Kannatlikult talun su telefoni ootemuusikat, 

teades, et lõpuks nagunii oma tahtmise saan, 

kuid sina, oo õudust, oled ikka bürokraat.