Minuga juhtus säärane kentsakas lugu, et vahetult peale kursusetöö esitamise tähtaega otsustasid mind Prantsusmaal külastada kaks põhjamaist kaunitari. Mis seal ikka, sai siis neile paari päeva jooksul tutvustatud kõiki kohalikke vaatamisväärsusi ning huvialasid: renditud veloga kõnniteel kiirendamine, odava veini lakkumine jõe ääres, mõne üksiku uusaja kiriku/monumendi väisamine ning kõiksugu prantsuspäraste hõrgutiste õgimine. Kuid nagu võib eeldada, muutub säärane elustiil kiirelt imalaks ning otsustasime ette võtta pikema reisi, mis lõpuks hõlmas kolme riiki, viiekohalisi kilomeetrinumbreid ning märkimisväärset kumulatiivset sangria pohmelli reisi lõpus. Lühidalt:
Andorra
Vaikne mägiküla(linn? riik?) keset Püreneesid, paaritunnise bussisõidu kaugusel Toulousest. Populatsioon: vanurid ja väiksed lapsed. Huvialad: šoppamine, odavad sigaretid, talvel suusatamine, suvel igavusse suremine? Kuna viibisime seal vaid paar päeva, siis igavus ei jõudnud veel kimbutama hakata ning sai enam-vähem kõik (s.h loodus linna ümbruses) ära nähtud. Kõik Andorra elanikud tulevad pühapäeval kokku linna ainsasse parki (umbes Tammsaare pargi suurune).
In 1958, Andorra declared peace with Germany, having been forgotten on the Treaty of Versailles that ended World War I and, the conflict being extended by the lack of a peace treaty, remaining legally at war.[2]
Barcelona
No kui sa ei tea Barcelonat, siis mul ei ole mõtet üritada seletama hakatagi. Maailmalinn, London rannaga, Euroopa California jne. Minu lemmikkoht on endiselt Barceloneta ranna street workout plats.
Granada
Siin läks reis huvitavaks. Tavaliselt Hispaania-huvilised siia linna ei jõua, aga mul on äärmiselt hea meel, et suutsime selle tihke ajakava sisse mahutada. Esiteks, Granada vanalinn on üliilus. Muidugi olen ma siinkohal veidi kallutatud hindama, sest Lõuna-Hispaania segu keskaja euroopapärasest ja islami arhitektuuristiilist on alati mu lemmik olnud (võibolla Jaapani/Hiina templid suudavad sellega võistelda). Aga nagu see poleks veel kõik, siis mäetipus kõrgub üle linna ka Alhambra kindlus, mis koos Cordoba omaga üks Euroopa arhitektuuripärlitest on. Massiivne lossikompleks koosneb ~ kümnest ehitisest, kusjuures igaühes nii lagi kui seinad peensusteni ära nikerdatud, põrandad marmorist, sisehoovid erinevaid purskkaeve täis. Ja nagu see ka poleks veel kõik, siis lossid/kindlused ise moodustavad kogu kompleksi alast alla poole, ülejäänu hõlmab lopsakas taimeaed, kus põõsad pügatud nii, et ka Edward Scissorhand tunneks uhkust.
See lopsakuse ning veekülluse fassaad on teravas kontrastis ülejäänud ümbruskonnaga, mis sisuliselt kõrbelaadne (meie sealoleku ajal ulatusid temperatuurid üle 40C ning tänavad olid riidega kaetud, et päikese mõju minimeerida). See on (kahjuks) ka ülejäänud Lõuna-Hispaaniast läbi sõites reaalsus: linnad kulutavad hiiglaslikke koguseid vett ning seetõttu tundub floora troopiliselt lopsakas, kuid jõudes vaesemasse piirkonda, on looduses ainult surm ja kuivus. Ilmselt mõjutab ka kliimasoojenemine antud piirkonda tulevikus eriti teravalt.
Lisaks arhitektuuri ilule peidab Granada vanalinn igat laadi flamenkobaare, vesipiibukohvikuid ja turistide (aga pigem Hispaania-siseste) pudipadipoode. Ja teine meeldejääv osa Granadast oli kahtlemata toit. Ööbisime mingis hinnatud külalistemajas kesklinnas ning allkorrusel oli restoran, kus kohalikud vanamehed iga päev õlut joomas käisid. Kolmekäiguline lõuna maksis seal 7 eurot ja selle raha eest sai ikka tõelised kolm käiku. Ma tegin korra selle vea, et tellisin ka eelroa ning kui kõik lauale toodi, siis asus restorani publik mind pingsalt jälgima, et kas suudan selle ikka ära süüa. Peale väga pikka aega ja pingutust lõpuks suutsin, aga enesetunne oli selline, et esivanemate vaimud hakkasid teispoolsusesse kutsuma (tol päeval oli samuti 40C+). Ka maailma parima kebabi võib leida Granada kesklinnast, kusjuures hind on jällegi kuskil 3 eurot ning sellest saaks väiksem perekond söönuks.
Marbella
Rikkurite kants kahe jahisadamaga. Kõnniteed kohati marmorist (aga see oli tegelt ka Granadas). Kohalikus LIDLis läks umbes 10 minutit aega, et kohata esimesi eestlasi ja soomlasi (Imre Araka lähikondlased?). Soovitan varuda suurtes kogustes sularaha, et seda öösel rannaäärsetes baarides laiaks lüüa, kusjuures kell 4 öösel on linna peamine rand piisavalt inimtühi, et skinny dippingut proovida (aga soovitan mitte kellaga minna). Kokkuvõttes: ilus, rikas, puhas, mõnus.
Gibraltar
Linn on täiesti mõttetu, aga mäe otsa turnima soovitan ikka minna. Kusjuures Hispaania-poolne piirilinn La Linea on kõige räigem võõravaenulik geto selle kõige halvemas tähenduses, nii et hispaanlastel ei tasu imestada, miks Gibraltar nendega liituda ei taha.
Malaga
Mingil põhjusel briti turistide meelispaik. Äärelinn on masendavalt kole, kesklinnas on mõned pärlid, ent enamjaolt underwhelming. Kõige muljetavaldavam on rannaäärne väga-väga pikk allee, kus kasvavad väga-väga suured palmid.
Oslo
Hispaaniast Norrasse jõudes on muidugi kohene kultuurišokk: ühistransport töötab veatult, pileti tellimise süsteem on elektrooniline, inglise keeles ning loogiliselt üles ehitatud. Näiteks Granada lennujaama ja linna vaheline shuttle oli selline, et keegi vanemas keskeas härrasmees võttis 3 euro eest sularahas oma logu reisibussi (sellised, mille tagapingis klassiekskursioonidel pudelit mängiti) peale - graafikut ei olnud, vanamees tõmbas bussi lennujaama kõrvale iga kord, kui lend tuli. Pagasi mahutamine oli kergelt öeldes problemaatiline.
Igaljuhul, Oslo kannatab sama sündroomi käes, mis teised Skandinaavia linnad. Seal elamine tundub maailma kõige mõnusam asi, kuid turistina ei ole niivõrd midagi vaadata. Täiesti steriilseks kunstimuuseumis lohisemiseks too visiit siiski ei jäänud: ilmataat õnnistas Euroopat kuumalainega ning võisime näha jahisadama kõrval impromptu randa: inimesed olid veeäärse kiviklibu peale sirakile visanud ning julgemad ka otse sadamavette hüpanud. Väljas söömine on kallis. Poest toidu ostmine on samuti kallis.
Pariis
Seekordne Pariisivisiit langes soodsama aja peale: linn oli täis hilissuvist rohelust. Võtsin hotelli asemel Airbnb korteri ja ei plaani enam kunagi esimese kasuks otsustada. Sama (või väiksema) raha eest sain kesklinnas väga atmosfäärilise korteri kõigi vajalike lisadega, suhtlus omanikuga oli mugav ja ülikiire. Minu arvates aitab võõra linna tajumisele oluliselt enam kaasa see, kui sa ka elad nagu keegi sellest linnast. Tol nädalavahetusel olin ma Baptiste, soome keele õpetaja põhikoolis, kelle huvideks on koomiksid ja kaasaegne Ameerika kirjandus. Minu arvates igal juhul parem elamus kui olla Martin, kes on tulnud Pariisi, et Louvre's Mona Lisa maalist pilti teha ja siis koju tagasi lennata.
Teel lennujaama leidsin endale metroost sõbra juudist vanamehenässi näol, kes enda haigest abikaasast rääkis. Natuke veider oli, et ta ise juttu hakkas tegema ning suutis kahe minuti jooksul esmalt küsida, et kas Eesti on Venemaa ja siis öelda, et ta on tegelt 2008. aastal Eestis käinud. Minu kahtlused said kinnitust, kui ta hakkas peale käima, et ma tuleksin temaga rongi pealt maha, et võtta välja sularaha ning vahetada tema iisraeli raha (?) vastu. Isegi, kui ma oleksin tema südamehaige naise lugu sulatõe pähe võtnud, siis kammoon, mees, kas ma tulen oma lennujaama rongist kohvriga maha, et kellelegi valuutavahetusteenust (tema sõnul "ausama" kursiga) osutada?
Nii et inimesed, kui te üritate kelleltki raha välja petta, siis mõelge vähemalt hea plaan välja.
PS: lisan pilte... kunagi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar