Rendihinnad ning teenused, mis ei konkureeri rahvusvahelisel turul ning on selles mõttes sunnismaised, on loomulikult siin kallimad. Ühetoalise stuudio üür kesklinnas on umbes 2-2.5x kulukam kui Tartus. AGA igal tudengist üürilisel on võimalik taotleda renditoetust, mis katab umbes kolmandiku sellest hinnast. Lisaks on ka sotsiaaltoetus, mida sissetuleku alusel on võimalik taotleda (Prantsuse mõistes on vist kõik Eesti sissetulekud madalad, nii et sellega ei tohiks probleemi olla). Need kaks toetust lubavad mugavalt üürida kesklinnas oma korterit ning jääb veel veidike taskurahagi. Ma ei hakka rääkimagi erinevatest stipendiumitest, mida taodeldes võib saada rikkaks nagu kröösus. Mõte seisnes selles, et sotsiaal- ja elamistoetust on võimalik saada igal tudengil, olenemata õppeedukusest - neosotsialistliku riigi võlud...
Kuna ma tarbin sama palju toiduaineid kui keskmine kolmeliikmeline pere, siis on see eelarves suuruselt teine väljaminek. Esimesel päeval Toulouse's sattusin kergesse paanikasse, sest eelnimetatud linna kalleimas toidupoes, mis ühtlasi asub minu kodu kõrval, kulus ainuüksi ühe õhtusöögi materjalile 15 euri. Hakkasin juba vaimusilmas kaaluma erinevaid viise, kuidas loengute vahel oma keha müüa, et ots otsaga kokku tulla, kuid järgmisel päeval sain aru, et sellest Prantsuse Stockmannist eksisteerib ka odavamaid magasine. Hinnanguliselt pakun, et keskmiselt on toit 15-20% kallim kui Eestis aga siin tulebki mängu ostukorvi restruktureerimine.
Kui ma Eestis olin kõva fitnessiguru ja toitusin peamiselt gluteeni- ning laktoosivabalt (ilmselt midagi paleo-dieedi sarnast, kuid muidugi mitte nii rangelt), siis siin vitsutan mõnuga baguette'i juustuga. Stereotüübid peavad paika ning sai, juust, vein jms on Prantsusmaal naeruväärselt odavad ja nii ongi mul hetkel külmikus kolme erinevat sorti juuste. Problemaatiline on see, et erinevalt Hispaaniast on siinsed kohalikud puuviljad väga kallid (aitäh ebaefektiivsed prantsuse põllumehed). Kuna minu ihne käsi neid ostukorvi tõstma ei küündinud, sõingi esimestel nädalatel küllaltki vitamiinivabu asju. Kui aga silmamunad kollakaks tõmbusid ja sõrmeküüned ära kukkuda tahtsid, otsustasin, et skorbuuti suremiseks on veel veidi vara ning läksin löödult kalleid õunu ostma.
Aga umbes sel ajal avastasin ka LIDLi, mille kohta nüüdseks veendunult arvan, et selle poe asutajale tuleks anda Nobeli rahupreemia, et ta alamklassidele odava leiva kättesaadavaks on teinud. Seal poodlemas käies kulub toidule umbes sama palju või isegi vähem kui Eestis. Miinuspooleks on poe räpane interjöör (à la Säästumarket) ja moslemi immigrantidega odavate munade pärast tunglemise vajadus, kuid tasuta toidu nimel oleksin enamakski valmis.
"How come LIDL can afford to sell everything so cheap?"
"Well, son, it's simple economics... I don't understand it at all."
"Well, son, it's simple economics... I don't understand it at all."
Kui toit välja arvata, siis on sisuliselt kõik tarbekaubad odavamad (s.h riided, spordi- ja matkavarustus, tööriistad jms). Väljas söömine on restoranis küllalt kulukas, kuid keskmises väga legitiimses kiirtoidukohas saab eine 6 euroga. Jõusaal - 30 euri kuus. Piiramata sõnumitega, mõne tunni kõneaja ja väikse portsu internetiga kõnekaart - 2 euri kuus. Kodukindlustus - 1 eur aastas. Piiramata mahuga transport velo näol - 20 euri aastas. Jalgpalli kõrgliiga piletid on vist kuskil 20 euri kanti, kuid PSG'ga mängu puhul tõusid kuni 40ni. Tudengi meelistegevus - alkoholi liigtarbimine - ei vii samuti pankrotti, normaalse veini saab 2 euroga ning happy houril on baaris pint 3. Nagu näha, ei ole siinne elu Eestiga võrreldes väga kulukas... ja kes tahab omale allasurutud vihast kõhtu kasvajat saada, siis mõelgu, millised on keskmised palgad :)
TOP 3 asja, millest ma puudust tunnen:
3) Poola õunad. Olen küll püüdnud prantslastele seletada kontseptsiooni, et õuna kilohind peaks olema 50 senti, kuid nad ei näi väga mõikavat.
2) Kaerahelbed. Ilma naljata, see linn on millegipärast kuulutatud kaerahelbevabaks tsooniks. Ma olen viimased 3 aastat igal hommikul neid söönud ning ei ole ka mingit kavatsust seda traditsiooni lõpetada. Õnneks otsustas minu kallis ema, et poeg võib veel kiduraks kätte minna ning pani posti järgmise saadetise, mis oli nii ilus, et võttis kohe silma märjaks:
PS: Toulouse on ikka kuradi kaunis linn.
Pilt by: Yosuke Ijiri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar