Loeng ise oli intellektuaalomandi ning patentide teemal, mis tänapäeval küllaltki aktuaalne on (ning Tirole oskas seda tudengile lähemale tuua, rääkides Apple'i ja Samsungi nutitelefonisõjast). Kuna mu 1. aasta koosneb sisuliselt vaid puhtast matemaatikast, siis oli midagi rakenduslikku kuulata väga hea vaheldus. Oli rõõmu, kurbust, naeru ja pisaraid, kuid mina jäin rahule. Kohati oli näha, et Tirole pidi end tehnilise poole pealt tagasi hoidma, sest publik ei koosnenud vaid doktorantidest. Küsimuste voor jäi küllaltki hõredaks, sest ega paljud mudeleid ei mõistnud ning eks jäi julgusestki puudu. Lõpuks esitasid küsimuse ainult meie kooli dekaan, mõned M2 doktorisuuna inimesed ning mina (Tirole ütles, et huvitav küsimus, võime hiljem edasi arutada :3 13. oktoobril saab teada, kas ma võin öelda, et Nobeli laureaat pidas mu küsimust huvitavaks või mitte. Esimesel juhul võin nüüd rahus surra).
Eks tema staatust siin näitas seegi, et peale loengut moodustus umbes 10-st inimesest koosnev järjekord, kes kõik tahtsid koos pilti teha. Olen seega viimase poole aasta jooksul näinud kahte tõeliselt nimekat majandusteadlast, sest suvel sain Eesti Panga kaudu käia ka konverentsil, kus peaesineja oli top20 naissoost ökonomistide hulka kuuluv Stephanie Schmitt-Grohé. Kumbki ei jäänud mu ootustele alla, Majandusteadlane ning majandusteadlane on ikka selgelt eristatavad.
Siinse kooli üheks suurimaks plussiks ongi see, et suuri nimesid käib küllaltki tihti läbi. Toulouse'i ülikool korraldab sotsiaalteaduste loengutesarja, mida väisavad UCLA, Harvardi jms suurte nimede professorid. Eelmisel nädalal esines näiteks üks Hollandi professor, kelle TED Talkil on Youtube's umbes 6 miljonit vaatamist. TSE ise korraldab iga kahe nädala tagant akadeemilisi loenguid, kusjuures tänane oligi esimene, nii et jään huviga ootama, kuidas nad seda üle trumbata kavatsevad. Intellektuaalselt on selline keskkond väga stimuleeriv.
Kuid kõik ei ole nii ilus kui tundub. Korraldusliku poole pealt on TSE kõige halvem kool, mida ma olen elus näinud. Puuduvad igasugused nõustajad, orientatsioon, meilidele ei vastata, eksamikuupäevad saab teada heal juhul nädal enne, peahoones (Toulouse'i ülikool) ei räägita inglise keelt (registreerimisprotsess võttis samuti umbes 4 tundi, sest kaardiga ei olnud võimalik maksta (see-eest sai maksta tšekiraamatuga.... minu viimane kokkupuude sellise esemega oli 10-aastaselt Miki Hiire koomikseid lugedes, seal vist onu Robert kasutas seda)), raamatukogu on remondis ning seda ei avata ilmselt ka mid-term eksamite ajaks, nii et paberkujul pole materjale võimalik saada, valikained kattuvad pidevalt ning administratsiooni ütleb selle peale külma näoga "valige siis sellised, mis ei kattuks", kooli Moodle süsteem on umbes samal tasemel kui Eesti IT-lahendused 2002. aastal, kooli WiFi on katkendlik ning mõnedes ruumides ei töötagi, arvutiklassides ei ole arvutitesse installeeritud samad programmid (see tähendab, et osades praktikumides pead sa ise vajaliku tarkvara installeerima.. kuid seda ei saa teha, sest sul puuduvad administraatoriõigused), arvutipraktikumid on tunniplaani planeeritud umbes niimoodi, et klassis on 3x rohkem inimesi kui peaks, koolis puudub konditsioneer (kardan, et kevadise eksamiperioodi ajal saab sellest suur probleem), vajalikud administratiivtöötajad on pidevalt puhkusel/streigil/komandeeringus... seda nimekirja saaks veel jätkata.
See ei tähenda, et TSE oleks halb kool, Prantsusmaal käivadki lihtsalt asjad niimoodi. Inimestele, kes sellega kohaneda ei suudaks, ei soovita. Minu kursaõde võttis juba 2. nädalal paberid välja ning läks Nottinghami. Mina oli muidugi juba internetist varem kriitikat lugenud ning end vaimselt selle jaoks ette valmistanud. Lõppude lõpuks on ülikooli juures kõige olulisem õppejõudude kvaliteet (ja suhtumine). Kui see on olemas, siis pole oluline, kas loeng toimub ultramodernses Skandinaavia amfiteatris või India katuseta kivipõrandal. Kes aga sellist askeetlikku maailmapilti ei jaga, sel siia asja ei tohiks olla. Teadustöö pürgimusega inimeste jaoks on see nagu Sparta: teed aasta aega matemaatikaülesandeid ning kui su keskmine hinne on piisavalt kõrge, siis jääd ellu. Vastasel korral: jalaga rindu ja lendad kuristikku (loe: hakkad turunduseinimeseks :S).
Et mitte liialt morni muljet jätta, tooks välja veel ühe helge aspekti. Kuna kool on viimasel ajal puhta researchi pealt võtnud suuna ka ärile, siis on kokku pandud TSE Alumni veebiplatvorm, mis on sisuliselt nagu Facebook/LinkedIn meie kooli raffale. Muuhulgas on seal ka tööpakkumised, mida viimati oli ligikaudu 200 ning praktika/entry level kohtade palgad algasid 2000€ netost :)
Et kooli teemale joon alla tõmmata, siis lisan siia mammutpostitusse veel veidi infot enda kursustest. Põhiainetest on kõik talutava raskustasemega. Ökonomeetrias neelame materjali küll kohutava kiirusega (olen kuu ajaga ainult selles aines teinud üle 100lk tõestusi vihikusse), kuid see on peamiselt maatriksalgebra manipuleerimine mõne elemendiga matemaatilisest statistikast, nii et mitte midagi üle jõu käivat. Mänguteooria on loengus metsikult igav, kuid praktikumis huvitav (ühtlasi olin sunnitud lektorit vahetama, sest vana oli küll huvitav, ent vaimselt tuntavalt ebastabiilne). Makro PhD raja kursus on oodatust kergem. Nad lennutavad iga nädal Pariisi keskpangast habemiku kuti siia, et too meile sissejuhatavat dünaamilist optimeerimist õpetaks ja siis tagasi lendaks (kuigi iga doktorant suudaks sama kursust anda). Programmeerimisainetes olen endiselt vist TSE taseme jaoks liiga edasijõudnud, näiteks küsis praktikumi läbiviija eelmisel nädalal minult nõu, kuidas mingit spetsiifilist käsku jooksutada. Kuid siis on mu pure math valikained: dün. optimeerimine ja tõenäosusteooria, kus ma peale igat loengut tunnen end kui maailma kõige rumalam inimene. Ainsaks lohutuseks on, et veel 2 aastat tagasi õppisin ma riigiteadusi ja ei saanud päris täpselt aru, mis on osatuletis. Ehk toimub ka selle semestri lõpuks piisav areng, et saaksin eksamis enam kui 0 punkti.
Öösel jooksmine = parim jooksmine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar