Endasse hoidmine ei tähenda aga seda, et kui tänaval kellegi pikali jooksed, siis mühatad eestlaslikult ja imestad, et miks teine nii rumala trajektoori valis, vaid siin käivad viisakusavaldused iga lause sisse. See on pigem vist lääne kultuuri osa kui midagi spetsiifiliselt prantsusepärast, kuid Eestiga on kontrast ikkagi ilmne. Eriti harjumatu on liftiga sõit (mida ma 4. korrusel elamise tõttu pean iga päev korduvalt tegema). Iga kord, kui keegi siseneb lifti, teretab ta sind, siis sõidate 30 sekundit piinlikus vaikuses, peale mida ta soovib head päeva ning lahkub.
Kui tahad poes kedagi sabas enda ette lasta, siis peate vähemalt veerand minutit erinevaid viisakusavaldusi kasutades vaidlema, et kellel ikkagi suurem õigus on ees olla. Kuna ma pole väga fluent, siis ma röögin tavapäraselt "non, non" ning naeratan, mis siiani on toiminud. Lisaks sellele on standardiks "pardon" iga kord kui sinu liikumisest tekitatud õhuvool kas või teise isiku juukseid veidi puudutab. Aga kokkuvõttes on see kõik väga tore, täpselt parajalt viisakust, puudub pealetükkivus või mingi ameerikalik "keep smiling and talk bullshit" suhtumine.
Siiski tooksin välja kolm väikest kultuurišokki:
- avalik urineerimine on vist kogu Lõuna-Euroopas väga levinud, eriti torkab see aga just siin silma. Linna tudengirohkemaile väljakule (Bermuuda analoog) on küll installeeritud kahtlasemat sorti välipissuaar, kuid ülejäänud linnas tundub asi käivat Metsiku Lääne reeglite järgi: kes kiiremini relva välja tõmbab, see võidab ning saab ise seda posti/kangialust/majaseina/autot/postrit kasutada. See tähendab aga, et kõiksugu silla- ja kangialused ning muud nurgatagused haisevad koledasti ning vahel tuleb hommikuti loikude vahel slaalomit sõita, et kuiva jalaga pääseks. Minu elamu asub ise küllaltki privilegeeritud naabruskonnas (siinne lähim toidupood on vist kogu linna kõige kallim). Teel kooli näen tavaliselt Ralph Laureni särkidega vanatoisid oma kalleid tõukoeri kergendamas või siis sporti tegemas. Seal asub ka üks laste mänguväljak. Ühel päeval kooli jalutades nägingi, kuidas küllaltki väljapeetud riietusega mammi oma 3-4-aastast poisslast urineerima õpetas. Kui too, püksid maani tõmmatud nagu South Parkis Buttersil, kõrge kaarega mänguväljaku värava täis lasi, juubeldas ema justkui oleks just lapse esimesi samme näinud. Samal ajal jalutasid inimesed mööda ning teised lapsed mängisid sellel samal väljakul. Nii et jah, tundub, et see on mingi kultuuriline nähtus.
- inimesed ei võta siseruumis jalanõusid jalast. Võib-olla on elementarne hügieen eestlaste eripära, kuid siin on ka porise ilmaga tavapärane, et kui kutsud 20 sõpra omale külla, siis nad tatsavad (kusjuures ilma jalgu pühkimata) rõõmsalt saabastega su põranda mudaseks, nii et peojärgse hommiku võid juba eos koristamiseks broneerida.
- prantslased ei mõista nalju nende kulul. Loomulikult tuleneb see sellest samast patriootlikkusest, mis laseb kaupmeestel kohalikku kaupa 3-4x kallimalt müüa kui lähinaabrite oma. Siin tuleb päris hoolikalt sõnu valida, kui soovid midagi kriitilisemat öelda siinse bürokraatia, korralduse olematuse (millest kavatsen veel kirjutada) või õlle hinna kohta. Eks see tundlikkus on mitmetahuline, näiteks mustanahaliselt inimestel "kust sa pärit oled?" küsimist peetakse ebaviisakaks. Minu kui eestlase, kelle jaoks kõigi ja kõige üle võib nalja visata, on see väga harjumatu ning pean kohalikega rääkides end veidi tagasi hoidma. Ühise keele olen aga leidnud sakslastega, kelle huumor on väga muhe ning meiepärane.
Sügis hakkab vaikselt Toulouse'i jõudma. Kohati on hommikuti 12 kraadi ning ei saa enam lühikeste pükstega kooli minna. Päikesepaistelisi päevasid on jäänud vähemaks ning ka vihma sajab tihemini. Siiski, kui päike juba paistab, siis on päeval endiselt palav (25C+). Nii et ei saa kurta :)
Käisin täna baaris PSG-Barcelona mängu vaatamas. A priori oleksin pakkunud, et poolehoidjate arv on enam-vähem võrdne, sest kultuuriliselt lähedane Barcelona asub siit ka geograafiliselt umbes sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Tegelikkuses tundus, et kundesid huvitasid tapased ning õlu veidi enam kui mäng. PSG väravate ja võidu üle küll hõisati, kuid küllaltki laisalt ning väärikalt. Eks see tuleneb kahest asjaolust: kohalik vutiklubi on ilge juust ning pealegi on siinne põhispordiala ikkagi vaieldamatult rugby.
Lisan illustratsioone kohalikust faunast: see isend lendas aknast sisse ühes tükis, ent väljutas siis enda kombitsatega eksoskeleti kui NASA süstik ning üritas minuga sõprust sobitada. WTF, nature?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar