port-la-nouvelle

Mõistagi on minu Androidi äratuskell hedonistlikult seadistatud vaikimisi nädalavahetustel mitte helisema. Kahjuks ei olnud sellele mahti mõelda enne kui laupäeva hommikul kell 7:23, mil silmad lahti tegin. Olin juba lootusetult maha maganud majaesise kokkusaamise (7:00) ning ainsaks lootuseks oli veel jõuda raudteejaama kokku lepitud ajaks (7:40). Viskasin kiirelt asjad kotti ning 7:30 hakkasin jooksma.

Rong ise pidi väljuma umbes 8:10. Kuna ma aga ei teadnud täpset teed, kõigest seda, et rongijaam on kaugel (Google Mapsi järgi 2.6 kilomeetrit) ning eeldasin, et rongijaamas tuleb läbida tüütuid administratiivseid tõkkeid, ei olnud ma lootusrikas. Möödudes poolpidustest kujudest, kes veel laupäeva hommikukski kodu polnud leidnud ning trotsides puruks löödud pudeleid ning uriinijõgesid tänavatel (marsruut läbis mingit Rüütli tänava analoogi nähtavasti) muutusin aga enesekindlamaks. Jõudsin küllalt kähku Place du Capitole'ni ning peatselt terendas silme ees tuttav Gare Matabiau.

7:43 liitusingi juba rongijaama ees ootavate kursusekaaslastega (you 'mirin running speed?). Administratiivsete toimingute koha pealt oli mul õigus, kaheksa pileti ostmine võttis aega umbes 15 minutit. Olen selles rongijaamas nüüdseks viibinud kaks korda ning mõlemal korral on piletitite trükkimise aparaat poole peal katki läinud. Ma ei olnud sugugi kõige viimane saabuja, mõni tuli ka 8:05, kuid lõpuks saime kõik siiski rongi peale.

Üks peamisi eeliseid siin piirkonnas rongiga sõitmisel võrrelduna Tartu-Valga liiniga on rongiaknast avanev maaliliste maastikuvõtete, põldude, kindluste ja külakeste jada. Eriti võimsa efekti saab regionaalliinil sõites, sest tolle rongi aken ongi sisuliselt kogu vagunisein.

Olime viimasel hetkel otsustanud Narbonne'i asemel rannareisile minna Port-la-Nouvelle'i, sest seal oli rand lähemal. Keegi loomulikult kohta ennast ei tundnud ning kohale jõudes avanes rongijaamas igasse ilmakaarde räpaste tehaste ning muude tööstushoonete panoraam. Esmamulje oli aga petlik ning peale seda kui väsinud rattaga kohalik vanatoi oli meile suuna kätte näidanud, hakkasime mööda peamist bulvarit plaaži poole liikuma.

Linn, kui nii saab selle kohta üldse öelda (pigem mingi Võsu-laadne alevik), oli täiesti tühi: 33-kraadine kuumus ning mitte ühtegi sohvabaari silmapiiril tegid mu dehüdreerunud ning hommikusöögita keha küllalt murelikuks. Kui me aga viimaks oaasisarnase Järve keskuse suuruse kaubanduskeskuse leidsime, lahenes ka kadunud inimeste müsteerium: kõik olid tapva kuumuse käest crossaintileti konditsiooneeritud õhu sisse varju tulnud.

Port-la-Nouvelle on arhitektuuriliselt küllaltki jõle, odavad karpmajad kaunistavad iga viimset kui tänavat. Küll aga tuleb kiita linna maastikuarhitekti (aednikku?), sest pea igal suuremal tänaval ilutseb palmiallee. Ma ei tea, kas see on mingi euroopalikult naiivne eksootikaarmastus, kuid miski paneb silma särama, kui vabas keskkonnas kasvavat palmi näed.

Harilik ringtee

Viimaks randa jõudnud, leidsime selle oma üllatuseks pea inimtühja. Pärastlõunaks ilmusid kohale ka teised inimesed, kes olid kõik pensionärid. Kuna mõned neist otsustasid paljalt päevitada, siis tagasi vaadates lahkusime õigel ajal. Hiljem saime teada, et see linn ongi kuurort pigem vanuritele ning noortele peredele. Sellele vaatamata oli tore päev (NB! "8 tundi Lõuna-Prantsusmaa rannas? Peaks vist natuke päikesekreemi õlgade peale panema" ei ole õige suhtumine, veetsin kogu pühapäevase päeva korteris suletud aknaluugiga, et saatanliku päikese kiired oma juba pöördumatut hävitustööd enam jätkata ei saaks).

Algus

Seeniorite invasioon

Inimeste kohta, kellega seal käisin, jagub vaid häid sõnu. Mitte ainult ei ole nende akadeemilised teed olnud küllaltki muljetavaldavad (2 cutti Oxfordist, 2 Mannheimist, 1 Warwickist jne), kuid ka vesteldes on aru saada, et inimestel on silmaring. Kui isik teab, mis on TED, Coursera, Khan Academy jne ning huvitub vestluses muudest teemadest kui gossip, siis see on küllalt värskendav kogemus.

Üldiselt tundub, et see grupp moodustab meie kursuse rahvusvaheliste tudengite (v.a asians) tuumiku. Olin math campi põhjal prantslaste osakaalu tugevalt alahinnanud: kuna nad õpivad antud teemasid bakalaureuses, siis ei olnud neid seal, kuid kursusel on ikka korralikult.

Laupäevaõhtune jalutuskäik rongijaamast koju oli ülimalt sürrealistlik. Võtsime ühe noormehe soovitusel kõrvalisema marsruudi ning ei pidanud seda kahetsema. Kanepilõhnast paks linnaõhk, boheemlastest tudengite kambad iga pingi ja rohulapi peal istumas, kitarri- ja trummiringid ning taamal üle linna kõrgumas St-Sernini illumineeritud kellatorn, Toulouse'i suurim uhkus.
Kusjuures, siin linnas on küllaltki tihe juhus ka see, et keegi päise päeva ajal kõva häälega tänaval laulab.

Igaljuhul, nagu öeldud, läks pühapäev mahakandmisele. Suurt ei läinud aga kaduma, sest siinses kultuuriruumis on see sõna otseses mõttes PÜHA päev ning mitte ükski asutus ei ole avatud. Kui leiad oma külmiku pühapäeval tühja olevat, siis I have bad news 4 u son. 

Ootusärevus kooli alguse tõttu oli samuti suur, nii et ega ei kippunudki pühapäeval välja.

NB! Kui keegi peaks kunagi sattuma Port-la-Nouvelle'i piirkonda, siis võtke kindlasti rannalähedaselt toidutänavalt üks suur Croque-monsieur. Ma pole kunagi mõistnud, mis on katarsis, kuid tunne mu suus seda süües peaks vist küllalt lähedale kvalifitseeruma.