Üritus mägedes pidi ametlikult olema TSE integreerumispidu, kuid 60% kohalolijatest olid bakalaureuse 3. aasta õiguse suuna tudengid (mis on konkurentsitult kõige nõrgem eriala siin koolis), nii et kontingent oli veidi pettumust valmistav. Seda vaid kinnistas fakt, et enamik neist olid täiesti väljakannatamatud nolgid (kuid ehk tuleneb see minu juba liialt suurest vanusest, mis ei luba 20-aastastega koos pidutseda :( ), kes veetsid vaba aega üksteisele istmikke demonstreerides, kaasaskantavast kõlarist eriti halba muusikat lastes ning niisama röökides. Hiljem seletati mulle, et see tuleneb Lõuna-Prantsusmaa noorte rugby-kultuurist ("third half"), kuid need kutid olid kõik kehaehituselt kui 12-aastased tüdrukud, nii et rägbit nad vaevalt mängivad.
Siiski oli meil üritusel oma seltskond, nii et ei lasknud end sellest segada ning nautisime antud koha võlusid. Neid oli aga selles neljatärnises camping villages oi kui palju. Küla paiknes mitme lähestikku asuva mäeaheliku keskel, kristallselge jõe kaldal, nii et isegi niisama telkima minnes oleks miljööväärtus olnud meeletu. Kuid lisaks sellele oldi varustatud jalg- ja korvpalliväljaku, ping-pongi-, air hockey ning futsalilaudade, diskosaali ja palju muuga. Ööbimiseks ette nähtud majakesed olid kvaliteedilt vähemalt kolme tärni hotelli väärilised. Rahva lemmikuks oli mõistagi muinasjutulise vaatega välibassein. Seal peeti ka water polo võistlus, mille meie tiim võitis, sest prantslased olid liiga lühikesed, et minult palli kätte saada, kui ma selle pea kohale tõstsin.
Üheks kurioossemaks pildiks kämpingukülast võib pidada atraktsiooni "auk maa sees"
Aga muidu oli jube hea
Jälle päikesepiste :(
Lisaks suutsin nende nädalate jooksul käia 16. sajandist pärit Pont Neuf silla kõrval hingematvalt kaunis Quai de la Daurade kvartalis (sume suveõhtu, jõepealselt paadilt tulev mustlasmuusika ja kõik jutud) veini joomas, vaadata põliste brittidest Chelsea fännidega nende mängu Schalke vastu ("c'mon ref you bloody wanker!" iga kord kui Chelseale viga vilistati), jõuda enda teadmata geiklubisse (kuigi klubi roosa logo ning toretseva väljanägemisega turvamees oleksid vist pidanud piisavateks vihjeteks olema) ning käia kohaliku prantslase soolaleivapeol, kus oli kümnele ruutmeetrile mahutatud 20 inimest.
Ja mina mõtlesin, et Pepleri peod on kitsad
See tõmbab ilmselt praeguseks ka joone alla vabale ajale, sest koolis on alanud praktikumid ning pea iga päev tuleb 8-9.30 kohale minna. Täna tegin näiteks 9.30-st kuni 20ni vahelduva eduga kas koolis tõestusi või kodus makrot - kõige üllatavam on, et see meeldis mulle. Olgugi, et kohati väga raske ning frustreeriv, on finiš seda väärt. Selle kohta vist öeldakse, et oled leidnud oma kutsumuse.
Hakkasin utiliseerima ka kohalikku rattasüsteemi ning see on kõik aja- ja ruumipiirangud minu teelt kõrvaldanud. Olgugi, et siin pole ratturite elu nii ilus kui Barcelonas (peamistel tänavatel peab sõitma bussirajal, mis on kohati hullem kui Pärnu maanteel kimada), on süsteem väga efektiivne. Rattajaamad asuvad minu maja, LIDLi, kooli ning iga vähegi olulise objekti juures. Pihta tuleb saada vaid sellele, millistes jaamades on millistel kellaaegadel vabu kohti/rattaid. Kui seda oskad, siis pead vaid kontrollima, kas ratas on töökorras (kui ma seda veel ei teinud, siis juhtus kord nii, et lunastasin ratta, ent sellel oli sadula asemel vaid toru... ei, ma ei proovinud niimoodi sõita) ning kogu linn on sinu päralt.
Pealegi annab unisel hommikul busside vahel manööverdamine piisava adrenaliinipaugu, et esimeses loengus ärkvel olla.
Täpselt 4.3 sekundit peale esimese ratta kättesaamist korraldasin pilte tehes liiklusohtliku olukorra
Kuna ma ei ole topelt-põsemusi tehnikat ikka veel käppa saanud (hakkan arvama, et olen mingi sotsiaalse hälbega), siis postitan TOP3 sellega seotud naljakamatest juhtumitest:
3) Hindasin kehakeelt valesti ning üritasin vastata kallistusega kaaslase tervitusele, see kulmineerus sellega, et ma krabasin kohmetult tema rinda ning tema suudles minu kõrva
2) Hindasin kehakeelt valesti ning alustasin suudlust valelt poolt, mis peaaegu kulmineerus keskel kohtumisega
1) Hindasin kehakeelt valesti ning suudlesin põsele tüdrukut, kes üritas peol valju muusika tõttu mulle midagi kõrva sisse karjuda. Järgnev moment oli piisavalt piinlik, et mingi väljamõeldud vabanduse tõttu kiirelt lahkuda.
I see a pattern here...
Märgin igaks juhuks ära teemad, millest järgnevalt on vaja kirjutada, et need ei ununeks. Niisiis, juttu tuleb (muuhulgas) uriinist, rassismist, koolist, koertest, õuntest, ametnikest.. järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar