Südalinna raamivad kaks kontsentrilist bulvarit, millest välja ma ei ole sattunud. Elu nendes ringides on ülimalt mõnus (kujuta ette Tallinna vanalinn + Tartu elutempo), olgugi et rahvaarvu järgi peaks linn olema suisa 2-3x suurem kui Tallinn. Ma ei ole proper turismituurile veel jõudnud, nii et huvilised võivad piltide nägemiseks pildiotsingut kasutada. Küll aga sai käidud Google Mapsist silma torganud Notre-Dame de la Daurade kirikus (mida teha suvel töö juures kui igavus kimbutab? uuri street view's Detroiti getosid ja suvalisi basiilikaid). Lisaks käisin Kapitooliumit uurimas: pompoosselt kullatud ruumides olid riigimeeste büstid kõrvuti matemaatikute omadega.
Ilm on siin hetkel päris mõnus, kui mitte veidi liiga palav: vahemikus 13:00-18:00 on temperatuur tavaliselt üle 30 kraadi, ööseks langeb umbes 22 kraadi peale. Väga elatav võrreldes Barcelonaga, kus oli 3AM 28 kraadi. Vihma olen näinud vaid korra ning see oli ka kiire 20minutiline sabin öösel, mis hea une tõi. Aken on mul igal juhul 24/7 lahti.
Regioonis on tavaks akende ees hoida liugkatteid, millel on kaks funktsiooni. Esmalt muidugi keskpäevase kasvuhoonekuumuse eest kaitsmine. Teise avastasin ma raskel moel: õhtul akna lahti jätnuna avastasin tagasi tulles lambi ümber lendlemas parve (30+) mingeid elukaid. Tegemist ei ole harilike koiliblikatega, vaid mingid à la Stephen Kingi novellist pärit teise dimensiooni vereimejad. Jõe ääres jalutades haagib end särgi külge ka kümneid lehetäilaadseid olevusi. Ma ei ole entomoloog, kuid ilmselt on ka need inimliha dieedi peal. Niisiis olen enda katet rakendama hakanud, see muudab kogu toa kottpimedaks ning öise vetsuskäigu palju huvitavamaks. Saab näha, kas enne evolveerub mul Riddicki stiilis pimedas nägemise võime või kukun pea vastu kraanikaussi katki.
hellll yeaaah
Üks komme, millega on raske harjuda, on vastassugupoole tervitamine topeltpõsesuudlusega. Võib ju mõelda, et mis see ära ei ole, kuid kui mõni kena kolumbialanna sind sõnagi lausumata musitama hakkab, siis võtab ka kõige kangema Põhjamaa poja kohmetuks. Loodan kombega kiiresti kohaneda, et mitte sotsiaalolukordades liialt autistlik tunduda.
Kohalikud näikse olevat kõvad jooksuvennad, ilmselt tuleneb see kahest faktorist: oktoobris on tulekul Toulouse'i maraton ning pealegi elan ma kõige maalilistemate jooksuradade juures (täpselt UNESCO kultuuripärandi nimistusse kuuluva Canal du Midi kõrval). Ajasin ka ühel õhtul botased jalga ning võtsin rajal prantslaste sappa. Peab tunnistama, et siin ei hellitata, vaid lastakse korraliku 5:00min/km tempoga, aeglasemad lükatakse ilmselt kanalisse. Nägin pervel ka kahte Chihuahua mõõdus rotti ning nentisin jälle, et faunaga on midagi ikka väga paigast ära.
Suvaline pilt
Kui jutt juba spordi peale läks, siis tahaks kirjeldada ka jõusaali leidmise seika. Kes on varem Lõuna-Euroopas sama asutust otsinud, teab, et peamiselt eksisteerivad siin vaid "Ashtanga Yoga infused Body Zumba Attack with Kung Fu" stiilis trennid, kus meeleheitel koduperenaised oma kuldaegade vormi taga ajavad. Heal juhul on nurka monteeritud hantlirenn, mille kõrval sihikindlamad mehepojad biitsepsit punni ajavad, et see õhtul peol polosärgist ikka välja turritaks.
Sellele toetudes olin skeptiline, ent leidsin kodust 1km kaugusel päris toreda koha, mille koduleht nägi see-eest välja nagu pärineks ajast kui inimesed veel Netscape browserit kasutasid ja KaZaa oli uusim röögatus failijagamises (http://planet-gym.fr/). Läksin kohale, ruumid asusid kuskil pimeda kõrvaltänava lõpus ning administratsioonilauas tervitas mind ridiculously SWOLE black man. Jah, see kõlab nagu algus loole "kuidas ma oma passist ja mobiiltelefonist ilma jäin", kuid ilmnes, et koht on täitsa tore. Sõlmisin kohe aastase lepingu ja maksin kogu tasu korraga, mille peale tuli tagaruumist välja jõusaali omanik Kamal (?), kes kohe käppa viskas ning juttu ajama hakkas.
Tol korral õnnestus mul ka püstitada enda prantsuskeelse vestluse rekord, suutsin umbes 3 minutit vastu pidada enne igihalja "parlez-vous anglais?" rakendamist. Täna ajasin trennis samuti Kamaliga juttu, kuigi seekord ma eriti midagi aru ei saanud, naeratasin ja ütlesin "oui" :) Keelebarjääriga on siin nii, et vähemalt mina olen igas vajalikus asutuses saanud vajaduse korral inglise keeles asjad selgeks rääkida, nii et päris umbkeelsed ikkagi ei olda (eriti noored inimesed).
Igaljuhul, varustus saalis on pärit umbes 1963. aastast, kuid teaduslikult on tõestatud, et sellises keskkonnas treenimine suurendab testosterooni taset ning motivatsiooni vähemalt 10% (kes ei usu, siis tuletage meelde, kes võitis Rocky IVs nimitegelase ja Ivan Drago vahelise matši). Varustus seal vist väga turvaline ei ole, esimesel päeval saatsin juba peaaegu korda saata suitsiidi kui rinnapingil kangi enda kõri peale kukutasin (kuid mõistagi purunes see kaelalihaste vastu). Mulle seal igaljuhul meeldib väga, Kamal on nagu hiiglasliku Itaalia suguvõsa pea, kuid oma pastarestorani asemel on tal roostes vanarauda täis saal.
Lugejad on huvi tundnud: kuidas prantsuse daamid lõhnavett kasutavad?
See on ju ilmne
Homme on siis plaanis minna rongiga rannareisile, kusjuures alla 26-aastased saavad siin reisides ligi 50% soodustusi, nii et ilmselt ei jää see viimaseks korraks. Algselt pidi sihtkohaks olema Narbonne, kuid kuna see asub rannast taksosõidu kaugusel, valisime hoopis mingi muu küla, mille nime ma isegi ei tea. Reisimine on siin üldse kahtlaselt odav, esimesel tutvumisõhtul tehti mulle selgeks, et ma olen viimane tolvan, et Barcelona reisi eest täishinda maksin. Tuleb välja, et mingi bussifirma korraldab Toulouse-Barcelona 5tunniseid bussireise 5 EURi (!!!!) eest.
Lisaks on linnas kasutusel rattalaenutusesüsteem, mis maksab 20EURi aasta. Toimib see nii, et saad igast jaamast võtta ratta ning sõita sellega ükskõik, millisesse teise jaama. Nii kaua, kui reisi kestus jääb alla 30 minuti, on see tasuta. Jaamu leiab kesklinnas aga iga 500 meetri tagant. Ma ei ole veel enda kontot registreerinud, kuid kahtlemata teen seda varsti, sest sellise süsteemi kasulikkus on ilmne. Rattakorvis on kindlasti LIDList soetatud seakülge mugavam koju transportida kui kilekotti tassides.
Järgmise korrani!
NB! Kõige armsam asi, mida ma olen elu jooksul seni näinud, on see, kuidas India päritolu tudengid õppejõu poole pöörduvad. Math campis on mitu õppejõust ilmselt vanemat (35+) pereisa, kes eranditult iga kord tema poole pöördudes (mida juhtub umbes 10x loengu kohta) rakendavad sellist kõnepruuki "Excuse me mister, is it correct to say that........... , sir? ......... Thank you very much, sir". Kultuuriruumid on ikka erinevad...
NBB! Sõin eile lõunaks oma esimese baguette'i... you could say things are getting pretty serious.
Ka meeste riietusruumi silt viitab sellele, et marketingitiim on graafilise disaini alla varanduse magama pannud
Raekoja plats vms
Tilka tohib panna ainult dekaani loal
Miks horisont igal pildil viltu on?
Vaade minu apartemendi aknast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar