Prix Nobel

On raske sõnadesse panna, kui uhke on hetkel siin viibida. Nagu ennustasin, võitis Tirole eile Nobeli preemia (kui keegi soovib väikse tasu eest abi spordiennustustega, siis palun saatke e-mail). Sellega sai alguse tõsine Tirole'i-maania, mis tähendab, et kõik TSE nimega riided ning meened on välja müüdud ja järgmise aasta partii täis broneeritud. Täna toimus kooli hoovis ametlik tseremoonia, kus minule tundmatud Prantsusmaa kõrged ametiisikud meest õnnitlesid ning see nägi välja umbes selline:

Hulluse põhjustanud meest võib silmata laval. Pilt: Dafne Capisani

Peale kõnet, mille lõpus ta heldimusest ning ehk ka hiljutiste sündmuste tõttu (septembris suri küllaltki ootamatult meie kooli dekaan) paar pisarat poetas, ründas Tirole'i vähemalt sajast inimesest koosnev hord, kes tahtsid kõik selfie'sid ning pilte teha (nii et kui keegi plaanib Nobelit saada, siis arvestage ohuga teismeliste poolt trambitud saada). Muheda mehena nõustus ta kõigi soovidega ning suutis tund aega hiljem piiramisrõngast välja murda alles siis, kui nentis, et peab Financial Times'i intervjuule jõudma.

Miks olla rõõmus, et Tirole võitis?

Küllaltki väikese teaduskonnana, kus kõik teavad kõiki, on selline sündmus juba niigi tugevat kooliidentiteeti kordades turgutav, mida tõestab ka kooli meenete kadumine lettidelt. Lisaks on lootust, et järgmisest aastast suureneb nii riiklike kui erasektori sponsorite arv ning suudetakse kooli paigaldada konditsioneerid! Lisaks on loomulikult kirjeldamatu tunne viibida nii lähedal cutting edge teadustööle. Kes aga materialistlikuma mõtlemisega, siis võib seda sündmust tõlgendada ka nii:
olenemata tulevasest karjäärivalikust on iga tudengi CV eilsest alates tugevam, sest kool on võrreldes varasemaga rohkem maailmakaardil. See tähendab, et saadavate töökohtade arv ning pakutav palk on varasemaga võrreldes vähemalt mingi tõenäosusega suuremad. Kui diskonteerida kõik oodatud tulevased rahavood tänasesse päeva, on Tirole'i Nobel järelikult samaväärne sellega, kui keegi oleks eile igale tudengile lihtsalt niisama mingi rahasumma pihku ulatanud :)

Miks olla kurb, et Tirole võitis?

See tähendab, et minu soovitud erialale suureneb Euroopa-siseste kandidaatide arv järgmiseks aastaks mitmekordselt.


Kuid nüüd muud juttu.

Ühel sumedal suveõhtul Tallinnas, kui ma enda Panga juhendajaga õlut joomas käisin (oh, kus olid õndsad ajad! kui ma veel ei teadnud, mis on korrespondentsi hemi-pidevus või et mis hea pärast ma seda tõestama peaksin), rääkis ta mulle, kuidas esmakordselt Tartust välismaale õppima minnes oli raske aru saada, kuidas inimene nii palju tööd suudab teha. Nüüdseks hakkan aru saama, mida ta mõtles.

Olen jõudnud punkti, kus ainuüksi auditoorne töö võtab ligikaudu 30 tundi nädalas ning kodus ülevaatamine teise sama palju otsa. Vahel sekka ka mõni kodutöö, ning lisaks tuleb vahepeal meelde ka magada, süüa ning trennis käia. Ainsaks lohutuseks on, et hetkel ei ole iganädalasi problem set'e. Kuid järgmisel nädalal toimuvad kaks esimest vahe-eksamit, mis loomulikult on kõige jäledamat sorti: liiga vähe aega, loenguväliste elementide sisselülitamine terade eemaldamiseks sõkaldest ning absoluutne hindamine. Siis toimub nädalane vaheaeg, mille käigus ehk õnnestub uuesti Barcelonat väisata, ning peale seda on kohe esimesel päeval kolmas vaheeksam. Detsembris on aga samale õppenädalale paigutatud lausa 5 lõpueksamit ja 3 projekti!!!

Mul juba oli väikestviisi mental breakdown, kui ma kogu seda õppemahtu esimest korda hoomasin, nägin 3 ööd järjest katkendlikes unenägudes matemaatikaülesandeid ning käisin insomniaga võideldes loengus, kus üks kord läks tahvlil oleva valemi peale süda nii pahaks, et tahtsin ees istuva Hiina neiu Hello Kitty ranitsasse oksendada. Nüüd olen enam-vähem maha rahunenud, kuid selline tunniplaan tähendab ühtlasi seda, et blogipidamine tuleb mingiks ajaks katkestada, sest nädalas on vaid piiratud arv tunde ning neid on juba praegu liiga vähe.

Mõtlesin üks päev, et naljakas on jälle iga päev kaheksaks kooli minna, meenutab gümnaasiumit. Ainuke erinevus on, et kui keskkoolis sai peale nelja seljakoti külma rahuga nurka visata, südaööni arvutimänge mängida ning loota, et jõhkardist vene keele õpetaja kodutööd ei küsi, siis siin on ka igal vabal hetkel kuskil südametunnistuse sopis piinamas kohustustekoorem. Isegi, kui ei ole midagi teha, siis võiks ju midagi teha! Grad studentil ei ole kunagi vaba hetke.

Hiljutiste sündmuste valguses tundub doktoriraja programmi sisse saamine vähemalt siin koolis küllaltki ebatõenäoline, kuid see on vaid lisapõhjus pingutamiseks. Kui ebaõnnestud, andes endast kõik, siis saad vähemalt teada, kus on su piirid. Vastasel juhul jääd kogu eluks mõtlema "mis oleks saanud kui...". Või nagu ütleks lembelaulik Pitbull: reach for the stars, and if you don't grab them at least you'll fall on top of the world.

Nii et, sorri kutid, ent järgmine kord kirjutab väga-väga heal juhul vaheajal, kuid suure tõenäosusega detsembris. Lõpetuseks veidi pilte:

Prantslased ei suuda ikka ajaloost õppida

Vähemalt on meil endiselt iga päev umbes 23+ kraadi ja majad ilusad

See tunne kui sa saad SELLE tooli

Tegelikult on vist suht roosa linn jah

NB! Käisin eestlaste kokkutulekul ja sain teada, et Toulouses on vene pood, kust saab tatart! Nende kodulehel oli küll loetletud vaid viin ja kaaviar, ent eks see ole classic vene marketing...