Tihti tuntakse huvi, mis seisukorras on minu prantsuse keele oskus. Kas on juba piisavalt külge jäänud, et suveöödel Nimeta baaris prantsuse poissmeest teeselda ning purjus neiusid hullutada? Vastus on: kindlasti mitte. Pigem on vormikõver läinud just allamäge, sest sügisperioodi entusiastlikult pähe õpitud fraasid on praktika puuduse tõttu ununenud. Võib küsida, et mis praktika puudus - mees, sa elad Prantsusmaal??
Kuna aga koolis saan ilusti hakkama anglomannide keelega ning suhtlen peamiselt välistudengitega, siis nii ta läheb. Kindlasti jääks midagi külge, kui ise aktiivselt end sellele avada. Isegi Spotify prantsuskeelsetest reklaamidest on võimalik üht-teist õppida. Minu aju lingvistiline keskus lülitub aga juba eos sellistes olukordades välja ning kui vähegi võimalik, üritan mugavustsooni (inglise keelele) üle minna. Osalt tuleneb see ilmselt enesekindluse puudumisest - mulle on öeldud, et ma räägin tegelikult päris hästi - ei taha olla see kutt, kes oma purssimisega teisi tüütab. Eriti kuna inglise keele oskuse poolest olen kursuse tugevamate seas (aitäh, R. Kolk).
Õnneks on 188cm resting bitch face'ga Ida-Euroopa skinhead enamikele piisavaks heidutuseks, nii et tänaval mind igasugu kerjused, marketingiinimesed ja muud soolapuhujad ei tüüta. Vahel harva küsib mõni neiu kas teejuhiseid või tunneb huvi, kuidas rattasüsteem töötab. Siis olen ikka suutnud midagi kokku purssida. Olen endale lubanud, et suvel võtan prantsuse keele õppimise tõsisemalt käsile, sest tõele au andes jään ju siiski märgatavast osast kogemusest ilma. Kuid ma ei tea, kas suudan end seda tegema piitsutada, sest (Honoré de Balzac andku nüüd mulle andeks) aega on vähe ning maailmas on ka teisi märksa ilusamaid keeli, mida tahaks osata: C++, Fortran, Julia, Java...
Üldiselt jagunevad stereotüübi järgi umbkeelse Prantsusmaa inimesed kolmeks:
1) Monokultuuri viljelejad. Kui neilt küsida, kas nad inglise keelt räägivad, siis raputavad nad silmagi pilgutamata pead ning jätkavad häbitundeta oma toimetusi, justkui see oleks tänapäeva ühiskonnas normaalne nähtus. Jätkem kõrvale kallid vanainimesed, kuid monokulturiste leidub märkimisväärselt ka tudengite seas (näiteks sellistel õppekavadel nagu rahvusvaheline ärijuhtimine, õigus jne). Minu kokkupuude nende inimeste mõttemaailma või elustiiliga ongi jäänud minimaalseks.
2) Punastajad. Nemad hakkavad esmalt küsimuse peale nihelema, sosistavad seejärel peo sisse "little bit" ning seejärel suudavad välja kanda (tihtilugu väga korralikul tasemel) vestluse. Siia kategooriasse kuulub elanikkonna enamik ja isegi kui oskusest jääb puudu, kompenseeritakse see viisakuse, püüdlikkuse ning kehakeelega.
3) Kapianglofiilid. See oli minu jaoks kõige ootamatum inimtüüp, keda Prantsusmaal kohata. Kõige suurem kontsentratsioon leidub igasugu raamatukogupidajate, administraatorite jms elukutsete viljelejate seas. Läksin kord õppemaksu puudutava küsimusega kooli sekretäri juurde ning sain juba ukse pealt Tartu majandusteaduskonna adminnide poolt tuttava blaseerunud pilgu. Justkui mõtleks sekretär parajasti kvantmehaanika ning moraalifilosoofia ühisosa peale ning minu praktiline küsimus kooli kohta oleks kõige vähem tähtis asi maailmas.
Ent kui ma suu avasin ning "parle-vu angle?" sülgasin, ilmus tema näole kõige siiram naeratus siinpool Püreneesid ning sealt edaspidi sain kuulda kõige piinlikumalt peensusteni lihvitud Queen's Englishit, mida minu kõrvad kunagi tunnistanud on. Loomulikult sai iga kogenum kuulaja aru, et see oli võlts, ent selle sekretäri silmist kumav unistus läägemagusatest armastusfilmidest nähtud Hugh Granti järele, kellega Big Beni kõrval kohvikus kella viie teed juua oli härdaks tegev.
Kuid kas ei või sarnaseid paralleele tuua Eestistki? Kas ei ole iga kolmanda Eesti neiu unistuseks reisida Pariisi (vähemalt kohtingusaate "Reisile sinuga" valimi põhjal on mulle selline mulje jäänud). Sirvides viimati Rahva Raamatus viibides teost "Minu Prantsusmaa", mis rääkis peamiselt sirelilõhnast, veinist ning eksootilisest seksist, jäin mõtlema, et mõne jaoks võib see kontrast ikka kole suur olla, kui kohale jõudes Montmartre'st kohvikutes olesklevate kunstnike asemel immigrantide kebabikeskused ning täiskustud tänavad leiavad. Aga eks see kinnitab ammutuntud tõde, et inimestele meeldib see, mida nad ei saa: eestlastele Prantsusmaa, prantslastele Inglismaa jne. See on lõputu tsükkel, mis ei lase kellelgi õnnelik olla, ent annab samas lootust parema tuleviku suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar