Kui on üks põhjus, miks Prantsusmaa on parim riik maailmas, siis on see kahtlemata kohalik köök. Olen reisinud (Euroopas) enda arvates üle keskmise palju, proovides alati lokaalset kraami mekkida (v.a Portugalis, kus toit oli nii ilge, et pidin 2 korda päevas McDonaldsis käima), kuid ei ole kööki, mis saaks Prantsuse omale ligilähedale. Geograafiliselt Saksamaa ning Itaalia lähedal asumine on jätnud jälje ka toidukunstile, omandatud on esimeste liha- ja vorstiarmastus ning viimaste delikaatsus.
Esmalt siia tulles ei olnud mul mitte mingeid ootusi. Teadsin vaid, et Toulouse'i regioon on tuntud foie gras poolest. Ma ei ole eriline loomaõiguslane, ent fakt, et see on keelustatud rohkemates riikides kui selle tootmisega tegeleb, oli minu jaoks tugev signaal seda mitte tarbida. Niisiis üritasin esimesel kuul poest leida enam-vähem samu kaupu, mida Eestis tarbin. Vaatamata minu konservatiivsusele muutus see siiski mingi aja pärast igavaks ning oli aeg end uuele kultuurile avada.
Ots sai lahti tehtud mõistagi baguette'i, juustu, pain au chocolat'iga ning veiniga. Olgugi, et piinlikud klišeed, ei vähenda see nende hõrkust. Tõeline murdepunkt saabus aga jõuluturul, kus proovisin tartiflette'i, mis on ilmselt kõige maitsvam jõulutoit planeedil Maa. Saanud positiivsest elamusest innustust, otsustasin, et ostan poest iga kord vähemalt ühe täiesti uue ja tundmatu asja. Niisiis olengi nüüd paari kuu jooksul ära proovinud avokaadod, maguskartulid, rohelised läätsed, litšid, ratatouille'i, hanepasteedi ning lõpmatu nimekirja kas hääldamatu või ununenud nimega toiduainetest.
Välismaise köögi osakaal linnapildis on mõnevõrra suurem kui Eestis: Tallinnas leiad sa kuskilt nurgatagusest heal juhul ülehinnatud kevadrullidega Hiina punkri, siin olen näinud ka Vietnami, Tai, Korea, Jaapani (mitte ainult sushi) kööke, lisaks igasugu Lähis-Ida halal putkasid, Ameerika-stiilis burgeri jointe ja loomulikult pasta/pizza restosid. Toit on küll kallis (kallim kui Pariisis - majandusteadus vaikib), nii et väga tihti välja ei tõmba.
Seda kompenseerib aga fakt, et olen taasavastanud oma paari esimese ülikooliaasta kokandushuvi, mis vahepeal kommuunielu elades vaibus, sest keegi oli alati köögis midagi vaaritamas, nii et ei tekkinud võimalust viibida üksi panniga nagu kunstnik molbertiga. Poodides on igasugu kondimendid - pärlsibul, pesto, oliivid, seened, tomatikastmed, konservid - imeodavad, nii et ka algaja kokk saab kergelt midagi maitsvat valmis mökerdada.
Lisaks väärib eraldi väljatoomist magustoiduvalik, mis on iga maiasmoka jaoks suisa imeline. Pudingi ning muude magusate piimaderivaative lett on poes hiiglaslik, leida võib nii crème brulée'd, riz au lait'i, tiramisu't, liegeois'i, kui šokolaaditükkidega kreemi jne jne. Ka nende toodete hinnad on üllatavalt odavad.
Kui all else fails, siis on olemas ka ülikooli "restoran", kust saab 3.20 eest 3-käigulise lõuna, kusjuures valida saab päevaprae, maailma köökide, grillsektsiooni, pitsa ning pasta vahel. Toit on aga tavaliselt minu maitse jaoks nigel ning järjekorrad täistunnil pikad, seetõttu pole ma väga tihti sinna sattunud. Mõned mu kursavennad käivad seal aga suisa 2-3 korda päevas, proovides kõik erinevad päevase menüü komponendid ära. Need on aga rohkem sellised orbikud, kes esimesel sissekolimispäeval administratsioonilauast uurisid, kuidas pesumasinat kasutatakse ning kes ilmselt kogu õppeaasta jooksul kordagi korterit ei korista, seetõttu jääb ka kodus kokkamine ära.
Minu jaoks on aga traditsiooniks saanud esmaspäevahommikune (sest pühapäeval on pood kinni ning ma nälgin) rituaal, kus joon esmalt suure banaaniwhey piimaga ning siis suundun alla korrusele enda maja kohvikusse pain au chocolat'i sööma. Viib lihtsalt keele alla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar