les gens de Toulouse

Prantslased tunduvad olevat küllaltki reserveeritud ning endasse hoidvad, umbes nagu meie. See tähendab, et turul saab käia ilma hüsteerilise kaupmehega vorsti hinna üle vaidlemata. Isegi eebenikarva noormehed linna keskväljakul lasevad enda varastatud päikeseprillide kollektsiooni sul endal uurida ning ei tüüta sisutühja ibaga.

Endasse hoidmine ei tähenda aga seda, et kui tänaval kellegi pikali jooksed, siis mühatad eestlaslikult ja imestad, et miks teine nii rumala trajektoori valis, vaid siin käivad viisakusavaldused iga lause sisse. See on pigem vist lääne kultuuri osa kui midagi spetsiifiliselt prantsusepärast, kuid Eestiga on kontrast ikkagi ilmne. Eriti harjumatu on liftiga sõit (mida ma 4. korrusel elamise tõttu pean iga päev korduvalt tegema). Iga kord, kui keegi siseneb lifti, teretab ta sind, siis sõidate 30 sekundit piinlikus vaikuses, peale mida ta soovib head päeva ning lahkub.

Kui tahad poes kedagi sabas enda ette lasta, siis peate vähemalt veerand minutit erinevaid viisakusavaldusi kasutades vaidlema, et kellel ikkagi suurem õigus on ees olla. Kuna ma pole väga fluent, siis ma röögin tavapäraselt "non, non" ning naeratan, mis siiani on toiminud. Lisaks sellele on standardiks "pardon" iga kord kui sinu liikumisest tekitatud õhuvool kas või teise isiku juukseid veidi puudutab. Aga kokkuvõttes on see kõik väga tore, täpselt parajalt viisakust, puudub pealetükkivus või mingi ameerikalik "keep smiling and talk bullshit" suhtumine.

Siiski tooksin välja kolm väikest kultuurišokki:

• avalik urineerimine on vist kogu Lõuna-Euroopas väga levinud, eriti torkab see aga just siin silma. Linna tudengirohkemaile väljakule (Bermuuda analoog) on küll installeeritud kahtlasemat sorti välipissuaar, kuid ülejäänud linnas tundub asi käivat Metsiku Lääne reeglite järgi: kes kiiremini relva välja tõmbab, see võidab ning saab ise seda posti/kangialust/majaseina/autot/postrit kasutada. See tähendab aga, et kõiksugu silla- ja kangialused ning muud nurgatagused haisevad koledasti ning vahel tuleb hommikuti loikude vahel slaalomit sõita, et kuiva jalaga pääseks. Minu elamu asub ise küllaltki privilegeeritud naabruskonnas (siinne lähim toidupood on vist kogu linna kõige kallim). Teel kooli näen tavaliselt Ralph Laureni särkidega vanatoisid oma kalleid tõukoeri kergendamas või siis sporti tegemas. Seal asub ka üks laste mänguväljak. Ühel päeval kooli jalutades nägingi, kuidas küllaltki väljapeetud riietusega mammi oma 3-4-aastast poisslast urineerima õpetas. Kui too, püksid maani tõmmatud nagu South Parkis Buttersil, kõrge kaarega mänguväljaku värava täis lasi, juubeldas ema justkui oleks just lapse esimesi samme näinud. Samal ajal jalutasid inimesed mööda ning teised lapsed mängisid sellel samal väljakul. Nii et jah, tundub, et see on mingi kultuuriline nähtus.
• inimesed ei võta siseruumis jalanõusid jalast. Võib-olla on elementarne hügieen eestlaste eripära, kuid siin on ka porise ilmaga tavapärane, et kui kutsud 20 sõpra omale külla, siis nad tatsavad (kusjuures ilma jalgu pühkimata) rõõmsalt saabastega su põranda mudaseks, nii et peojärgse hommiku võid juba eos koristamiseks broneerida.
• prantslased ei mõista nalju nende kulul. Loomulikult tuleneb see sellest samast patriootlikkusest, mis laseb kaupmeestel kohalikku kaupa 3-4x kallimalt müüa kui lähinaabrite oma. Siin tuleb päris hoolikalt sõnu valida, kui soovid midagi kriitilisemat öelda siinse bürokraatia, korralduse olematuse (millest kavatsen veel kirjutada) või õlle hinna kohta. Eks see tundlikkus on mitmetahuline, näiteks mustanahaliselt inimestel "kust sa pärit oled?" küsimist peetakse ebaviisakaks. Minu kui eestlase, kelle jaoks kõigi ja kõige üle võib nalja visata, on see väga harjumatu ning pean kohalikega rääkides end veidi tagasi hoidma. Ühise keele olen aga leidnud sakslastega, kelle huumor on väga muhe ning meiepärane. 

Sügis hakkab vaikselt Toulouse'i jõudma. Kohati on hommikuti 12 kraadi ning ei saa enam lühikeste pükstega kooli minna. Päikesepaistelisi päevasid on jäänud vähemaks ning ka vihma sajab tihemini. Siiski, kui päike juba paistab, siis on päeval endiselt palav (25C+). Nii et ei saa kurta :)

Käisin täna baaris PSG-Barcelona mängu vaatamas. A priori oleksin pakkunud, et poolehoidjate arv on enam-vähem võrdne, sest kultuuriliselt lähedane Barcelona asub siit ka geograafiliselt umbes sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Tegelikkuses tundus, et kundesid huvitasid tapased ning õlu veidi enam kui mäng. PSG väravate ja võidu üle küll hõisati, kuid küllaltki laisalt ning väärikalt. Eks see tuleneb kahest asjaolust: kohalik vutiklubi on ilge juust ning pealegi on siinne põhispordiala ikkagi vaieldamatult rugby. 

Lisan illustratsioone kohalikust faunast: see isend lendas aknast sisse ühes tükis, ent väljutas siis enda kombitsatega eksoskeleti kui NASA süstik ning üritas minuga sõprust sobitada. WTF, nature?!

équation de Bellman

Eelmisel nädalavahetusel jõudis lõpule minu kahe-kolmenädalane sotsialiseerumisperiood, mille krooniks veetsin 3 päeva Andorra piiri lähistel mägedes. Kuna jõudsin koju pühapäeva õhtul ning tänaseks oli vaja esitada esimene küllaltki tummine makro problem set, olen pea iga vaba hetke sellele pühendanud ning sellest ka vaikus.

Üritus mägedes pidi ametlikult olema TSE integreerumispidu, kuid 60% kohalolijatest olid bakalaureuse 3. aasta õiguse suuna tudengid (mis on konkurentsitult kõige nõrgem eriala siin koolis), nii et kontingent oli veidi pettumust valmistav. Seda vaid kinnistas fakt, et enamik neist olid täiesti väljakannatamatud nolgid (kuid ehk tuleneb see minu juba liialt suurest vanusest, mis ei luba 20-aastastega koos pidutseda :( ), kes veetsid vaba aega üksteisele istmikke demonstreerides, kaasaskantavast kõlarist eriti halba muusikat lastes ning niisama röökides. Hiljem seletati mulle, et see tuleneb Lõuna-Prantsusmaa noorte rugby-kultuurist ("third half"), kuid need kutid olid kõik kehaehituselt kui 12-aastased tüdrukud, nii et rägbit nad vaevalt mängivad.

Siiski oli meil üritusel oma seltskond, nii et ei lasknud end sellest segada ning nautisime antud koha võlusid. Neid oli aga selles neljatärnises camping villages oi kui palju. Küla paiknes mitme lähestikku asuva mäeaheliku keskel, kristallselge jõe kaldal, nii et isegi niisama telkima minnes oleks miljööväärtus olnud meeletu. Kuid lisaks sellele oldi varustatud jalg- ja korvpalliväljaku, ping-pongi-, air hockey ning futsalilaudade, diskosaali ja palju muuga. Ööbimiseks ette nähtud majakesed olid kvaliteedilt vähemalt kolme tärni hotelli väärilised. Rahva lemmikuks oli mõistagi muinasjutulise vaatega välibassein. Seal peeti ka water polo võistlus, mille meie tiim võitis, sest prantslased olid liiga lühikesed, et minult palli kätte saada, kui ma selle pea kohale tõstsin.

Üheks kurioossemaks pildiks kämpingukülast võib pidada atraktsiooni "auk maa sees"

Aga muidu oli jube hea

Jälle päikesepiste :(

Lisaks suutsin nende nädalate jooksul käia 16. sajandist pärit Pont Neuf silla kõrval hingematvalt kaunis Quai de la Daurade kvartalis (sume suveõhtu, jõepealselt paadilt tulev mustlasmuusika ja kõik jutud) veini joomas, vaadata põliste brittidest Chelsea fännidega nende mängu Schalke vastu ("c'mon ref you bloody wanker!" iga kord kui Chelseale viga vilistati), jõuda enda teadmata geiklubisse (kuigi klubi roosa logo ning toretseva väljanägemisega turvamees oleksid vist pidanud piisavateks vihjeteks olema) ning käia kohaliku prantslase soolaleivapeol, kus oli kümnele ruutmeetrile mahutatud 20 inimest. 

Ja mina mõtlesin, et Pepleri peod on kitsad

See tõmbab ilmselt praeguseks ka joone alla vabale ajale, sest koolis on alanud praktikumid ning pea iga päev tuleb 8-9.30 kohale minna. Täna tegin näiteks 9.30-st kuni 20ni vahelduva eduga kas koolis tõestusi või kodus makrot - kõige üllatavam on, et see meeldis mulle. Olgugi, et kohati väga raske ning frustreeriv, on finiš seda väärt. Selle kohta vist öeldakse, et oled leidnud oma kutsumuse.

Hakkasin utiliseerima ka kohalikku rattasüsteemi ning see on kõik aja- ja ruumipiirangud minu teelt kõrvaldanud. Olgugi, et siin pole ratturite elu nii ilus kui Barcelonas (peamistel tänavatel peab sõitma bussirajal, mis on kohati hullem kui Pärnu maanteel kimada), on süsteem väga efektiivne. Rattajaamad asuvad minu maja, LIDLi, kooli ning iga vähegi olulise objekti juures. Pihta tuleb saada vaid sellele, millistes jaamades on millistel kellaaegadel vabu kohti/rattaid. Kui seda oskad, siis pead vaid kontrollima, kas ratas on töökorras (kui ma seda veel ei teinud, siis juhtus kord nii, et lunastasin ratta, ent sellel oli sadula asemel vaid toru... ei, ma ei proovinud niimoodi sõita) ning kogu linn on sinu päralt.

Pealegi annab unisel hommikul busside vahel manööverdamine piisava adrenaliinipaugu, et esimeses loengus ärkvel olla.

Täpselt 4.3 sekundit peale esimese ratta kättesaamist korraldasin pilte tehes liiklusohtliku olukorra

Kuna ma ei ole topelt-põsemusi tehnikat ikka veel käppa saanud (hakkan arvama, et olen mingi sotsiaalse hälbega), siis postitan TOP3 sellega seotud naljakamatest juhtumitest:
3) Hindasin kehakeelt valesti ning üritasin vastata kallistusega kaaslase tervitusele, see kulmineerus sellega, et ma krabasin kohmetult tema rinda ning tema suudles minu kõrva
2) Hindasin kehakeelt valesti ning alustasin  suudlust valelt poolt, mis peaaegu kulmineerus keskel kohtumisega
1) Hindasin kehakeelt valesti ning suudlesin põsele tüdrukut, kes üritas peol valju muusika tõttu mulle midagi kõrva sisse karjuda. Järgnev moment oli piisavalt piinlik, et mingi väljamõeldud vabanduse tõttu kiirelt lahkuda.

I see a pattern here...

Märgin igaks juhuks ära teemad, millest järgnevalt on vaja kirjutada, et need ei ununeks. Niisiis, juttu tuleb (muuhulgas) uriinist, rassismist, koolist, koertest, õuntest, ametnikest.. järgmise korrani!

20/20

Prantsusmaal saavad kõik halbu hindeid. Paljud teadsid seda juba enne siia tulekut, kuid igaks juhuks tegi programmi direktor selle avapäeva kõnes veel kõigile selgeks. Ta kirjeldas, kuidas igal aastal tuleb peale esimest eksamisessiooni tema juurde mõni nuttev Ameerika tudeng (USA ülikoolides on teatavasti levinud grade inflation), kes ei saa aru, miks ta vaid 12 punkti 20-st sai - tegelikult on see tulemus aga parima 30% hulka kuuluv.

Siin pannakse igas aines hinne 0-st 20-ni (ja igal aastal on ehk 2 tudengit, kes saab keskmiselt enam kui 16/20) ning aasta edukaks läbimiseks on vaja saada vähemalt 10 punkti. Vahemikus 8-10 saab veel juunis väga ebameeldivatel tingimustel mõne eksami uuesti sooritada, kuid tulemus alla 8 punkti tähendab väljakukkumist. Hea vähemalt seegi, et see arvestus toimub aasta-, mitte semestripõhiselt ning ei ole ohtu, et keegi peab vanematele jõulukingi tegema stiilis "Hei ema! I'm a failure, kas ma võin nüüd järgmised 20 aastat keldris elada?".

Huvitav on ka see, et minu arusaamise järgi ei ole sellise süsteemi puhul tarvis igast ainest positiivse tulemusega läbi saada, loeb vaid keskmine hinne. Hinnete jaotus ei ole ka Tartule sarnaselt midagi normaaljaotuse lähedast (enamik inimesi BCD vahemikus ning siis mõned üksikud mujal), vaid on küllalt levinud see, et PhD-rajal olevate inimeste keskmine on kuskil 15/20 ning ülejäänud kursusel 7/20. Rahvasuu teadvat, et on ka kursusi, kus need numbrid on vastavalt 10/20 ja 3/20 vms.

Õnneks on valikainetel keskmise hinde arvutamisel väiksem kaal, nii et isegi kui oled halva õnne tahtel sellise hindajaga aine valinud, siis peamise kaalu annavad ikkagi teistega ühised baasained. Sellest vaatepunktist ei ole mingit vahet, kui ranged need hindajad siin on, sest lõpuks võrreldakse sind ikkagi referentsgrupiga. Olen kuulnud, et inimesed ei soovita Toulouse'i tulla just seetõttu, et CV's keskmine hinne märgatavalt langeb. Sellega ei saa samuti nõus olla, sest iga kompetentne vastuvõtukomisjoni liige peaks ju hindejaotuse kvantiili ideest aru saama.

See kartongilaadne volditud paber on ametlik dokument, mis tõendab minu stuudiumi

port-la-nouvelle

Mõistagi on minu Androidi äratuskell hedonistlikult seadistatud vaikimisi nädalavahetustel mitte helisema. Kahjuks ei olnud sellele mahti mõelda enne kui laupäeva hommikul kell 7:23, mil silmad lahti tegin. Olin juba lootusetult maha maganud majaesise kokkusaamise (7:00) ning ainsaks lootuseks oli veel jõuda raudteejaama kokku lepitud ajaks (7:40). Viskasin kiirelt asjad kotti ning 7:30 hakkasin jooksma.

Rong ise pidi väljuma umbes 8:10. Kuna ma aga ei teadnud täpset teed, kõigest seda, et rongijaam on kaugel (Google Mapsi järgi 2.6 kilomeetrit) ning eeldasin, et rongijaamas tuleb läbida tüütuid administratiivseid tõkkeid, ei olnud ma lootusrikas. Möödudes poolpidustest kujudest, kes veel laupäeva hommikukski kodu polnud leidnud ning trotsides puruks löödud pudeleid ning uriinijõgesid tänavatel (marsruut läbis mingit Rüütli tänava analoogi nähtavasti) muutusin aga enesekindlamaks. Jõudsin küllalt kähku Place du Capitole'ni ning peatselt terendas silme ees tuttav Gare Matabiau.

7:43 liitusingi juba rongijaama ees ootavate kursusekaaslastega (you 'mirin running speed?). Administratiivsete toimingute koha pealt oli mul õigus, kaheksa pileti ostmine võttis aega umbes 15 minutit. Olen selles rongijaamas nüüdseks viibinud kaks korda ning mõlemal korral on piletitite trükkimise aparaat poole peal katki läinud. Ma ei olnud sugugi kõige viimane saabuja, mõni tuli ka 8:05, kuid lõpuks saime kõik siiski rongi peale.

Üks peamisi eeliseid siin piirkonnas rongiga sõitmisel võrrelduna Tartu-Valga liiniga on rongiaknast avanev maaliliste maastikuvõtete, põldude, kindluste ja külakeste jada. Eriti võimsa efekti saab regionaalliinil sõites, sest tolle rongi aken ongi sisuliselt kogu vagunisein.

Olime viimasel hetkel otsustanud Narbonne'i asemel rannareisile minna Port-la-Nouvelle'i, sest seal oli rand lähemal. Keegi loomulikult kohta ennast ei tundnud ning kohale jõudes avanes rongijaamas igasse ilmakaarde räpaste tehaste ning muude tööstushoonete panoraam. Esmamulje oli aga petlik ning peale seda kui väsinud rattaga kohalik vanatoi oli meile suuna kätte näidanud, hakkasime mööda peamist bulvarit plaaži poole liikuma.

Linn, kui nii saab selle kohta üldse öelda (pigem mingi Võsu-laadne alevik), oli täiesti tühi: 33-kraadine kuumus ning mitte ühtegi sohvabaari silmapiiril tegid mu dehüdreerunud ning hommikusöögita keha küllalt murelikuks. Kui me aga viimaks oaasisarnase Järve keskuse suuruse kaubanduskeskuse leidsime, lahenes ka kadunud inimeste müsteerium: kõik olid tapva kuumuse käest crossaintileti konditsiooneeritud õhu sisse varju tulnud.

Port-la-Nouvelle on arhitektuuriliselt küllaltki jõle, odavad karpmajad kaunistavad iga viimset kui tänavat. Küll aga tuleb kiita linna maastikuarhitekti (aednikku?), sest pea igal suuremal tänaval ilutseb palmiallee. Ma ei tea, kas see on mingi euroopalikult naiivne eksootikaarmastus, kuid miski paneb silma särama, kui vabas keskkonnas kasvavat palmi näed.

Harilik ringtee

Viimaks randa jõudnud, leidsime selle oma üllatuseks pea inimtühja. Pärastlõunaks ilmusid kohale ka teised inimesed, kes olid kõik pensionärid. Kuna mõned neist otsustasid paljalt päevitada, siis tagasi vaadates lahkusime õigel ajal. Hiljem saime teada, et see linn ongi kuurort pigem vanuritele ning noortele peredele. Sellele vaatamata oli tore päev (NB! "8 tundi Lõuna-Prantsusmaa rannas? Peaks vist natuke päikesekreemi õlgade peale panema" ei ole õige suhtumine, veetsin kogu pühapäevase päeva korteris suletud aknaluugiga, et saatanliku päikese kiired oma juba pöördumatut hävitustööd enam jätkata ei saaks).

Algus

Seeniorite invasioon

Inimeste kohta, kellega seal käisin, jagub vaid häid sõnu. Mitte ainult ei ole nende akadeemilised teed olnud küllaltki muljetavaldavad (2 cutti Oxfordist, 2 Mannheimist, 1 Warwickist jne), kuid ka vesteldes on aru saada, et inimestel on silmaring. Kui isik teab, mis on TED, Coursera, Khan Academy jne ning huvitub vestluses muudest teemadest kui gossip, siis see on küllalt värskendav kogemus.

Üldiselt tundub, et see grupp moodustab meie kursuse rahvusvaheliste tudengite (v.a asians) tuumiku. Olin math campi põhjal prantslaste osakaalu tugevalt alahinnanud: kuna nad õpivad antud teemasid bakalaureuses, siis ei olnud neid seal, kuid kursusel on ikka korralikult.

Laupäevaõhtune jalutuskäik rongijaamast koju oli ülimalt sürrealistlik. Võtsime ühe noormehe soovitusel kõrvalisema marsruudi ning ei pidanud seda kahetsema. Kanepilõhnast paks linnaõhk, boheemlastest tudengite kambad iga pingi ja rohulapi peal istumas, kitarri- ja trummiringid ning taamal üle linna kõrgumas St-Sernini illumineeritud kellatorn, Toulouse'i suurim uhkus.
Kusjuures, siin linnas on küllaltki tihe juhus ka see, et keegi päise päeva ajal kõva häälega tänaval laulab.

Igaljuhul, nagu öeldud, läks pühapäev mahakandmisele. Suurt ei läinud aga kaduma, sest siinses kultuuriruumis on see sõna otseses mõttes PÜHA päev ning mitte ükski asutus ei ole avatud. Kui leiad oma külmiku pühapäeval tühja olevat, siis I have bad news 4 u son. 

Ootusärevus kooli alguse tõttu oli samuti suur, nii et ega ei kippunudki pühapäeval välja.

NB! Kui keegi peaks kunagi sattuma Port-la-Nouvelle'i piirkonda, siis võtke kindlasti rannalähedaselt toidutänavalt üks suur Croque-monsieur. Ma pole kunagi mõistnud, mis on katarsis, kuid tunne mu suus seda süües peaks vist küllalt lähedale kvalifitseeruma.

le spectacle commence

Eelmisel reedel jõudis lõpule math camp, mille teemad olid sellised:

E: Vector spaces, basis
T: Linear applications
K: Diagonalisation, eigenvalues/-vectors, triangularisation
N: Quadratic forms
R: Orthogonality, projection

Siia vahele jõudsime ka teha veidi analüüsi, igasugu põnevaid teoreeme tõestada jms. Jäi enne mainimata, et kõige esimese math campi loengu kõige esimese ülesande juures (kui õppejõud poolründavalt tudengite poole pöördus, stiilis "noh, oskate lineaaralgebrat või on siin keegi, kes ei oska?") küsis lektor just mind 150 tudengi hulgast. Kuidagi eriti ehmunult manasin huultelt õige vastuse (pooljuhuslikult), nii et õppeaasta algas õnnelikult.

Kui esimesed kaks päeva olid ehk veidi konarlikud (sest pole kunagi nii formaalselt neid teemasid käsitlenud), siis võtsin end 4. päeva õhtul kokku, vaatasin teemad üle ja tegin endale selgeks. Tegelikult väga basic stuff, saadaval väga intuitiivsete seletustega internetis.

Nüüd on alanud "päris" kool ning minu selle semestri ained on järgmised:

Ökonomeetria (Ruud'i Introduction to Classical Econometric Theory järgi)
Mänguteooria (Gibbonsi Primer in Game Theory järgi)
Dünaamiline optimeerimine (Recursive Methods in Economic Dynamics)
Tõenäosusteooria (Probability Essentials)
Makro (vist Romeri järgi)
Ris programmeerimine
Sissejuhatus SASi

Viimased kaks on puhtalt koodimiseained, kuid väga-väga algelised. Peale ilmselt Eesti parimate õppejõudude all Stata, Ri ning MATLABi tudeerimist on SASi funktsioonide õppimine umbes nagu Photoshopilt MS Paintile üleminek, kuid loengutest ei julge siiski puududa, ehk läheb midagi veel kaotsi.

Mänguteoorias olen kunagi võtnud internetis Stanfordi ülikooli kursuse, nii et olen enam-vähem kontseptsioonidega kursis ning saan ainet nautida. Sama kehtib ökonomeetria ning tõenäosusteoorias, kus oleme küll teada-tuntud teemade uusi tahke lahanud, kuid pea ei ole mõtlemisest veel sassi läinud. Järgmisel nädalal hakkab makro. Siin tuleb tudengitel ise valida, kas nad soovivad makros (ning järgmisel semestril mikros) võtta standard- või PhD rada. Mina valisin viimase ning kuulujutud käivad, et see olevat eriti jõhker. Kuna aga makros on mul ilmselt kõige rohkem kogemust, siis selle aine pärast (veel) ei muretse.

Dünaamiline optimeerimine oli aga juba esimeses loengus masendavalt raske, mul on nähtavasti tuntavad lüngad sees, sest küllaltki palju viidati teoreemidele, millest ma kuulnudki pole. Pidin hiljem peatüki kodus läbi lugema, et loenguslaididele pihta saada ning ka see õpik tundus väga ebameeldiv. Hetkel on see ainuke aine, kus ma pole "vee peal".

Üldse on meie kursusel (+ statistika kõrvalsuunaga) 180 inimest ning peale 1. aastat toimub selektsioon magistri 2. aasta radadesse (kõik tudengid saadavad enda eelistused pingereana). Välja kukkumise pärast vast ei maksa muretseda, 90% tudengitest saavad väidetavalt mingisse M2 kursusesse ikkagi sisse. Minu eelistatuim (PhD-track) kursus koosneb aga 30-40st kohast ning sinna toimub konkurss ka väljaspool ülikooli.

Igal M2 moodulil on oma soovituslikud valikained, mida M1 astmes võtta ning selle kursuse (ECOMATH) kohta öeldi ainult, et võtke nii palju matemaatika aineid, kui võimalik. Registreerusingi mina siis dün. optimeerimisse ja tõenäosusteooriasse ning ilmselt joonistub nendes loengutes välja küllaltki selge pilt nendest inimestest, kes PhD'd ründama hakkavad (loe: 70% on asiaadid). Mulle tundub, et neid on 180-st inimesest kuskil 50-80, kui veel arvestada juurde väljastpoolt tulevad inimesed, siis on konkurents päris korralik.

Kuna pingerida pannakse kokku aga ainult hinnete alusel, siis ei ole muud, kui tuleb ise mees olla ning head tulemused ära teha *insert random motivational quote*

Minu koolikompleksi sisehoov, purskkaev natuke hädine :/

la ville rose

Tolosa hellitusnimi "roosa linn" tuleneb vanalinna telliskivide iseäralikust toonist, mis kõige selgemalt ilmneb keskpäevase Vahemerepäikese käes. Rahvas teab rääkida, et hiljem, mahedama pärastlõunapäikese valges on linn hoopis violetne. Minu arust peab vähemalt pool pudelit Merlot'd ära jooma, et sellist juttu ajada, kuid peab nentima, et linn on ilus tõesti. Kitsad Lõuna-Euroopa munakivitänavad kulgemas väätikasvanud miniatuurrõdude all, pisikeste kirikute, saiapoodide ning ajalehekioskite virvarr, poolitajaks majesteetlik Garonne, mille vesi mitte Emajõelikult rohekas-pruunilt ei helgi, vaid pigem (hele)sinakas näib.

Südalinna raamivad kaks kontsentrilist bulvarit, millest välja ma ei ole sattunud. Elu nendes ringides on ülimalt mõnus (kujuta ette Tallinna vanalinn + Tartu elutempo), olgugi et rahvaarvu järgi peaks linn olema suisa 2-3x suurem kui Tallinn. Ma ei ole proper turismituurile veel jõudnud, nii et huvilised võivad piltide nägemiseks pildiotsingut kasutada. Küll aga sai käidud Google Mapsist silma torganud Notre-Dame de la Daurade kirikus (mida teha suvel töö juures kui igavus kimbutab? uuri street view's Detroiti getosid ja suvalisi basiilikaid). Lisaks käisin Kapitooliumit uurimas: pompoosselt kullatud ruumides olid riigimeeste büstid  kõrvuti matemaatikute omadega.

Ilm on siin hetkel päris mõnus, kui mitte veidi liiga palav: vahemikus 13:00-18:00 on temperatuur tavaliselt üle 30 kraadi, ööseks langeb umbes 22 kraadi peale. Väga elatav võrreldes Barcelonaga, kus oli 3AM 28 kraadi. Vihma olen näinud vaid korra ning see oli ka kiire 20minutiline sabin öösel, mis hea une tõi. Aken on mul igal juhul 24/7 lahti.

Regioonis on tavaks akende ees hoida liugkatteid, millel on kaks funktsiooni. Esmalt muidugi keskpäevase kasvuhoonekuumuse eest kaitsmine. Teise avastasin ma raskel moel: õhtul akna lahti jätnuna avastasin tagasi tulles lambi ümber lendlemas parve (30+) mingeid elukaid. Tegemist ei ole harilike koiliblikatega, vaid mingid à la Stephen Kingi novellist pärit teise dimensiooni vereimejad. Jõe ääres jalutades haagib end särgi külge ka kümneid lehetäilaadseid olevusi. Ma ei ole entomoloog, kuid ilmselt on ka need inimliha dieedi peal. Niisiis olen enda katet rakendama hakanud, see muudab kogu toa kottpimedaks ning öise vetsuskäigu palju huvitavamaks. Saab näha, kas enne evolveerub mul Riddicki stiilis pimedas nägemise võime või kukun pea vastu kraanikaussi katki.

hellll yeaaah

Üks komme, millega on raske harjuda, on vastassugupoole tervitamine topeltpõsesuudlusega. Võib ju mõelda, et mis see ära ei ole, kuid kui mõni kena kolumbialanna sind sõnagi lausumata musitama hakkab, siis võtab ka kõige kangema Põhjamaa poja kohmetuks. Loodan kombega kiiresti kohaneda, et mitte sotsiaalolukordades liialt autistlik tunduda.

Kohalikud näikse olevat kõvad jooksuvennad, ilmselt tuleneb see kahest faktorist: oktoobris on tulekul Toulouse'i maraton ning pealegi elan ma kõige maalilistemate jooksuradade juures (täpselt UNESCO kultuuripärandi nimistusse kuuluva Canal du Midi kõrval). Ajasin ka ühel õhtul botased jalga ning võtsin rajal prantslaste sappa. Peab tunnistama, et siin ei hellitata, vaid lastakse korraliku 5:00min/km tempoga, aeglasemad lükatakse ilmselt kanalisse. Nägin pervel ka kahte Chihuahua mõõdus rotti ning nentisin jälle, et faunaga on midagi ikka väga paigast ära.

Suvaline pilt

Kui jutt juba spordi peale läks, siis tahaks kirjeldada ka jõusaali leidmise seika. Kes on varem Lõuna-Euroopas sama asutust otsinud, teab, et peamiselt eksisteerivad siin vaid "Ashtanga Yoga infused Body Zumba Attack with Kung Fu" stiilis trennid, kus meeleheitel koduperenaised oma kuldaegade vormi taga ajavad. Heal juhul on nurka monteeritud hantlirenn, mille kõrval sihikindlamad mehepojad biitsepsit punni ajavad, et see õhtul peol polosärgist ikka välja turritaks.

Sellele toetudes olin skeptiline, ent leidsin kodust 1km kaugusel päris toreda koha, mille koduleht nägi see-eest välja nagu pärineks ajast kui inimesed veel Netscape browserit kasutasid ja KaZaa oli uusim röögatus failijagamises (http://planet-gym.fr/). Läksin kohale, ruumid asusid kuskil pimeda kõrvaltänava lõpus ning administratsioonilauas tervitas mind ridiculously SWOLE black man. Jah, see kõlab nagu algus loole "kuidas ma oma passist ja mobiiltelefonist ilma jäin", kuid ilmnes, et koht on täitsa tore. Sõlmisin kohe aastase lepingu ja maksin kogu tasu korraga, mille peale tuli tagaruumist välja jõusaali omanik Kamal (?), kes kohe käppa viskas ning juttu ajama hakkas.

Tol korral õnnestus mul ka püstitada enda prantsuskeelse vestluse rekord, suutsin umbes 3 minutit vastu pidada enne igihalja "parlez-vous anglais?" rakendamist. Täna ajasin trennis samuti Kamaliga juttu, kuigi seekord ma eriti midagi aru ei saanud, naeratasin ja ütlesin "oui" :) Keelebarjääriga on siin nii, et vähemalt mina olen igas vajalikus asutuses saanud vajaduse korral inglise keeles asjad selgeks rääkida, nii et päris umbkeelsed ikkagi ei olda (eriti noored inimesed).

Igaljuhul, varustus saalis on pärit umbes 1963. aastast, kuid teaduslikult on tõestatud, et sellises keskkonnas treenimine suurendab testosterooni taset ning motivatsiooni vähemalt 10% (kes ei usu, siis tuletage meelde, kes võitis Rocky IVs nimitegelase ja Ivan Drago vahelise matši). Varustus seal vist väga turvaline ei ole, esimesel päeval saatsin juba peaaegu korda saata suitsiidi kui rinnapingil kangi enda kõri peale kukutasin (kuid mõistagi purunes see kaelalihaste vastu). Mulle seal igaljuhul meeldib väga, Kamal on nagu hiiglasliku Itaalia suguvõsa pea, kuid oma pastarestorani asemel on tal roostes vanarauda täis saal.

Lugejad on huvi tundnud: kuidas prantsuse daamid lõhnavett kasutavad?

See on ju ilmne

Homme on siis plaanis minna rongiga rannareisile, kusjuures alla 26-aastased saavad siin reisides ligi 50% soodustusi, nii et ilmselt ei jää see viimaseks korraks. Algselt pidi sihtkohaks olema Narbonne, kuid kuna see asub rannast taksosõidu kaugusel, valisime hoopis mingi muu küla, mille nime ma isegi ei tea. Reisimine on siin üldse kahtlaselt odav, esimesel tutvumisõhtul tehti mulle selgeks, et ma olen viimane tolvan, et Barcelona reisi eest täishinda maksin. Tuleb välja, et mingi bussifirma korraldab Toulouse-Barcelona 5tunniseid bussireise 5 EURi (!!!!) eest.

Lisaks on linnas kasutusel rattalaenutusesüsteem, mis maksab 20EURi aasta. Toimib see nii, et saad igast jaamast võtta ratta ning sõita sellega ükskõik, millisesse teise jaama. Nii kaua, kui reisi kestus jääb alla 30 minuti, on see tasuta. Jaamu leiab kesklinnas aga iga 500 meetri tagant. Ma ei ole veel enda kontot registreerinud, kuid kahtlemata teen seda varsti, sest sellise süsteemi kasulikkus on ilmne. Rattakorvis on kindlasti LIDList soetatud seakülge mugavam koju transportida kui kilekotti tassides.

Järgmise korrani!

NB! Kõige armsam asi, mida ma olen elu jooksul seni näinud, on see, kuidas India päritolu tudengid õppejõu poole pöörduvad. Math campis on mitu õppejõust ilmselt vanemat (35+) pereisa, kes eranditult iga kord tema poole pöördudes (mida juhtub umbes 10x loengu kohta) rakendavad sellist kõnepruuki "Excuse me mister, is it correct to say that........... , sir? ......... Thank you very much, sir". Kultuuriruumid on ikka erinevad...

NBB! Sõin eile lõunaks oma esimese baguette'i... you could say things are getting pretty serious.

Ka meeste riietusruumi silt viitab sellele, et marketingitiim on graafilise disaini alla varanduse magama pannud

Raekoja plats vms

Tilka tohib panna ainult dekaani loal

Miks horisont igal pildil viltu on?

Vaade minu apartemendi aknast

la première semaine

Saabusin Toulouse'i 26. augusti hommikupoolikul. Eheda turistina seadsin sammud lähima Lõuna-Prantsusmaa kulinaariameka poole ning tellisin ühe Big Mac eine. Pettumuseks maitses liisunud koka kõrbenud friikartulite kõrva veel ilgemalt kui Annelinna mäktonnis, ent hind oli 2x suurem. Pea norus, asusin kohvriga uue elukoha poole kärutama.

Nädalavahetuse veetsin ma Barcelonas (kus muuhulgas vaatasin üle ka Barcelona Graduate School of Economicsi maja - neetud, ilusam kui meie oma), nii et kokku olen siin olnud umbes 5 päeva. Selle ajaga on juba tekkinud palju, millest kirjutada, ent alustaks ehk oma kursusest.

Mis koolis toimub?

Sel esmaspäeval algas meie kursuse jaoks (magistri 1. aasta ehk M1) Math Camp ehk matemaatika kordamise kiirkursus. Kestab see E-R igal pärastlõunal 3 tundi ning ainsaks teemaks, mida meie saame võtta, on lineaaralgebra (M2 rahvas saab ka tõenäosusteooriat ning optimeerimist). 

Kursusest nii palju, et matalaagris (lol) on umbes 60% asiaadid ning hindud. Kahetsusväärne on see, et osad neist sädistavad vaid oma suletud grupis enda keeles (ilmselt ei oska nii hästi inglise keelt) ning jäävad ülejäänud kursusest eraldatuks. Sama lugu on tegelikult mõnede prantslastega, keda on siiski kursusel vähem (ehk 5-10%). 

Rahvusvahelised tudengid on aga väga suhtlemisaltid ning ka math campis varmad aeglasematele segaseid teemasid seletama. Arvestades, et õppejõud prantsuse-inglise segakeelt purssides teemadest üle lendab, siis on see väga tänuväärne. Rääkimata siis sellest, kui hea meelega rahvusvahelised tudengid õhtupoolikutel õllejoomisi organiseerivad. Üldiselt: inimesed on väga ägedad. Olen alati Tartus kadestanud rv tudengeid, sest nende elu tundub kuidagi palju lõbusam - nüüd võin kinnitada, et nii see tõesti on. 

Math campi taseme kohta nii palju, et on umbes selline nagu ma ootasin. Enda Tartu mata backgroundiga ei lootnudki kõigest aru saada ning ega ei saagi. Siiski ei ole see midagi üle jõu käivat, uue kontseptsiooni omandamine võtabki natuke aega. Algselt oli natuke harjumatu väga formaalne notatsioon ntks vektorruumide defineerimisel (loengu ülesehitus on umbes selline: definitsioon, definitsioon, omadus, lisa, järeldus, näide, definitsioon... jne) kuid nüüdseks on asi käpas.

Võrreldes teiste M1 tudengitega tundub mulle, et saan pigem keskmiselt/hästi aru, sest ntks kursakaaslased Mannheimi ja Yorki ülikoolidest läksid teisel päeval üldse math campist ära, sest nad ei saanud midagi aru. M2 rahvas muidugi mõistab teemasid kõige paremini ning nemad räägivad ka loengus kõige rohkem kaasa (eriti sellel suunal, mida mina tahaksin võtta, ehk teooria ja ökonomeetria). Üldiselt ma hetkel väga vaeva ei näe: üle poole tunni kodus lisalugemisele ei kuluta (kuigi täna öösel läks kell 6AM uni ära ning hakkasin tõestusi lugema). Math campi eest ei saa hinnet ning vanemad kursuslased on öelnud, et lineaaralgebrat ei lähe ka ainetes väga vaja, nii et ma ei näe põhjust enne kursuse algust verd ninast välja õppida. 

Muidu on aga päevad möödunud linna avastades ja erinevaid administratiivseid toiminguid (loe: Prantsuse bürokraatia) korda ajades. Linnast, korterist, hindadest jms järgmistes postitustes. Sel nädalavahetusel on igal juhul plaanis kursusekaaslastega Narbonne'i rannareisile minna. 

Järgmistes osades vastused küsimustele:

Kas prantsuse ametnikud joovad tegelikult ka inimverd?

Kuidas prantsuse daamid lõhnavett kasutavad?

Kas inimkeha ongi mõeldud valge saia, pasta, juustu ning veini tarbimiseks?

Mõned pildid:

Kõige olulisem pilt Barcelona reisilt

Blue screen of death metroos

Toulouse'i tudengite lemmikkogunemiskoht. Kui mingid sõudjad peaks seda blogi lugema, siis juhin tähelepanu neljapaadile silla all

bonjour

Miks ma siin olen?

Alustasin õpinguid Toulouse'i majanduskoolis (Toulouse School of Economics). Plaani kohaselt peaks see võtma kaks aastat, kuid kui ma peaksin koolist välja kukkuma või vastupidi, hea õnne korral tahtma doktorantuuris jätkata, siis võib see periood ulatuda paarist kuust 5 aastani. Ehk siis hetkel mingit kindlat plaani ei ole ning vaatan, mida elu toob. Jätsin blogi aadressi meelega üldsõnaliseks, nii et kui juhtun õpinguid peale magistrit jätkama Klaipeda Põllumajandustehnikumis, saan ka kirjutamisega sealt edasi minna :)

Miks ma blogi kirjutan?

Peamiselt seetõttu, et kui otsustasin ise välismaale majandusprogrammidesse kandideerima hakata, siis oli väga palju abi ntks Priidu, Rudolfi ja Mariti/Toomase blogidest. Üldiselt on Eesti piisavalt väike riik, et kõik kandideerijad tunnevad üksteist ja sellised blogid üles leiavad.  Üritan siis ahelat jätkata ning ehk on kunagi kellelgi ka minu blogist abi. Kindlasti ei hakka ma vaid koolist kirjutama ning üritan tsenseerida juttu vektorruumidest ning ökonomeetriast nende jaoks, kes sellest ei huvitu. 

Miks just see kool?

TSE'd peetakse economicsi valdkonnas Mandri-Euroopa (üheks) parimaks kooliks. Kindlasti on see maine seotud rohkem paari särava õppejõu teadustööga kui üldise õpetamistasemega, kuid see selleks. Kuigi mu esmane valik oleks ehk olnud mõni Inglismaa ülikoolidest, siis on sealne õppemaks naeruväärselt suur ning stipendiumivõimalused pea olematud, seega otsustasin TSE kasuks. Eks saab näha, kas hakkan otsust kahetsema või mitte.

Kindlasti ei tule edasised postitused nii kuivad ja formaalsed kui see siin, loodan lisada pilte (kui WiFi-jumal on armuline) ning kirjeldada elu Occitanias.