Eksamid on täielikult standardiseeritud, kasutada tohib vaid pastakat ning ühte kindlalt kalkulaatorimudelit. Sinu anonüümset tööd (sest nime asemel ehib eksamilehte triipkood) parandavad kaks erinevat inimest, kusjuures kumbki ei tohi olla otsene praktikumijuhendaja. Kõik lõpueksamid toimuvad samal nädalal, mis oli minu jaoks huvitav kogemus, sest lisaks aine sisu omandamisele nõuab see oskuslikku päevaplaani optimeerimist. Sarnaselt Tartus kogetule on ainepunktide maht küllaltki suvaliselt pandud: mõni 3EAP aine on kordades lihtsam kuuesest. Ma ei ütleks, et see on probleem, pigem lisatingimus, mida iga tudeng peab valmistumisel arvesse võtma.
Äärmiselt tõsiselt võetakse õppeainete tagasisidet. Vahetult enne tähtaega tuletas iga õppejõud nii loengu alguses kui lõpus meelde, et asi tehtud saaks. Ilmselt kasutatakse seda doktorantide ning abiprofessorite distsiplineerimiseks. Protsess ise on tehtud vabatahtlikuks, et vähendada rämpstagasiside osakaalu. Näiteks Tartus rakendasin ma tihti AC/DC või AAAA tehnoloogiat, sest vastasel juhul ei saanud ÕISi edasi kasutada. Kuna nii tegid paljud, siis tekib küsimus, et milleks üldse kogu see jama.
Väga läbimõeldud on magistri teise aasta suundadesse jagamise protsess, mis üritab lahendada seda probleemi, et doktorisuunale on tahtjaid oluliselt rohkem kui kohti. Lugesin artiklit, mis kirjeldas, kuidas süsteemi disainimisel kasutati mänguteoreetilisi argumente, et maksimeerida tudengite rahuolu ning kooli konkurentsivõimet. Oh, ökonomistid... Ka nn. job market placement, mis on iga doktorandi jaoks kooli juures kõige olulisem (sisuliselt: kuhu keegi peale lõpetamist tööle läheb), oli eelmisel aastal väga roosiline. Üldiselt ei ole Euroopa koolid selles aspektis väga edukad, ent meilt mindi eelmisel aastal Columbiasse, UCLAsse, SUNYsse, Humboldtisse ning Pariisi HECi. Nii et kõik traditsioonilised kriteeriumid, mille alusel majanduskoole hinnatakse, on siin muljetavaldavalt täidetud.
Veel saaks kiita tudengite poolt välja antavat ajakirja TSEconomist, mida dekaan juba avapäeva kõnes ülistas. Tol hetkel tundus see tavalise kolkastiilis tillimõõtmisena, ent nüüd tean rääkida, et non-profit tudengiajakirja kohta on kaliiber väga-väga kõva. Viimane number sisaldas arvamustükke Stiglitzi ja Tirole'i poolt ning viimase Nobeli puhul oli sõna antud tema endistele õppejõududele-õpilastele ehk siis peamiselt rodu Harvardi-MIT inimesi. Ei ole eelmiseid numbreid lugema jõudnud, kuid ka need ei näi esmapilgul alla jäävat. Tegelikult reklaamin ajakirja seetõttu, et esikaanele sattus minu Instagrami pilt:
Suve hakul lugesin foorumitest hirmulugusid, kuidas Toulouse'i prantslaslikult arrogantsed professorid ei hooli tudengitest karvavõrdki ja soovivad vaid enda teadustööle keskenduda. Tagantjärele võin kinnitada, et see oli 1-2 äärmiselt kibestunud indiviidi lora, mis ilmselt enda halbade tulemuste tõttu kooli maha tegi. Olen täheldanud hoopis vastupidist: mida nimekam ja paremate publikatsioonidega õppejõud, seda abivalmim ning oskuslikum õpetaja. Selle semestri "pärliteks" olidki pigem uued õppejõud. Üks neist oli nii logopeedi kui kalligraafi abi vajav, lisaks ka askeetlike slaididega, mistõttu jäi meie maailmaid semestri lõpuni lahutama kommunikatsioonibarjäär.
Seevastu TA'd ehk eesti keeli õppeassistendid on olnud muljetavaldavad. Kuna nad on selle sama kadalipu juba korra läbinud, siis oskavad tihti professorite abstraktsest mõttelendudest tagasi maa peale tuua ning anda praktilisi näpunäiteid eksamiks valmistumisel. Üks assistent pidi meie rühma tunnikese jagu lohutama peale Verduni lahingule sarnanenud makro vaheeksamit, mis nii mõnegi õrnema närvikavaga inimese silmanurka pisara tõi. Lisaks sellele ei ole harv juhus TAdega ka samale korteripeole sattuda, sest TSE inimesed näikse lihtrahvaga mitte väga sotsialiseeruvat.
Olen palju kuulnud grad schooli sotsiaaldünaamikast, kus omavahel ei jagata materjale ega head nõu, sest tudengid konkureerivad ometi PhD kohtadele ning ratsionaalsete ökonomistidena ei ole mõistlik teisi järgi aidata.
Enda kursuse põhjal küll seda väita ei saaks ning meil on välja kujunenud traditsioonilised study grupid, kellega kodutöid arutatakse. Semestri lõpus võib Facebookis näha hordide viisi prantslasi, kes on mitu kuud järjest pidutsenud ning paluvad loengukonspekti ning isegi nemad saavad selle, iseasi kui kasulikuks see viimasel hetkel osutub.
Sügavaid sõprussidemeid tekib harva, kuid see on omane joon kõigil gen Y kosmopoliitidel, kelle homne päev võib ootamatult kuhugi maailma teise otsa lennutada. Lisaks kõigele muule ilusale on sõprus peamiselt funktsioon ajast ning see on peamine ressurss, mida meil kõigil praegusel eluperioodil napib. Pealiskaudsust ilmestab näiteks üks rastapatsidega saksa Erasmuse tudeng, kes embas mind viimasel õhtul palavalt ning ütles, et olen alati oodatud Berliini tema koju techno muusikat kuulama ja kebabi sööma. Olin tolleks hetkeks temaga vestelnud ehk kolm korda...
