Palju on kirutud meie generatsiooni nutifonilembust, kuid kui kunagi kuldses keskeas mälu enam nõnda hästi ei võta, siis mis jääb meil muud üle kui pöörduda oma drunken selfie galerii poole? Mis muud on tõendiks, et me oleme elanud, reisinud, õppinud, lollitanud, armastanud? #diip
Igatahes, semestri alguse minnalaskmismeeleolu kulmineerus lõbureisiga Pariisi, kaaslaseks anonüümne napsilembeline Ida-Euroopa semu. Ilmataat oli pigem tige, kostitades teise päeva hommikul (ajal, mil enesetunne kõige enam hell) sellise ilgusega, et pani kogu linna ja eksistentsi üldisemalt kiruma. Tervikuma oli Pariis nunnu (eriti südalinn), kuid romantikute vaimustust ma ei mõista ja parem mõista ei üritagi. Kuna seekordne reis oli rohkem meelelahutusele rõhuv, siis plaanin kindlasti tagasi minna, sest kultuurikiht on tegelikult seal võimas. Mina, üliratsionaalne planeerija, hakkasin loomulikult alles päev peale Toulouse'i tagasi saabumist lugema Revolutsioonist ning kõigist ägedatest kohtadest, mida oleks võinud külastada...
Järgmisena pidasin kursaõega kahasse enda sünnipäevapidu tema naeruväärselt väärikas 120+ ruuduses old money korteris. Olen juba mitmele inimesele seletanud, kuidas ka keskpärase rahakoti najal on Prantsusmaal võimalik elada meie mõistes luksuslikus "antiikkorteris", kus laed on 4-meetrised, 2 rõdu on miinimumiks ning kuhugi kartulisahvrisse on raudselt aheldatud Mehhiko tädi, kes sealt kord nädalas välja koristama lastakse. Rikkuse akumulatsioon ning ajalugu paistavad nende korterite puhul välja juba marmorplaatide ning tammepuust (lol, tegelt ei oma õrna aimugi erinevatest puiduliikidest) käsipuudega ehitud trepikodades. Ja kõik see on (suhteliselt) odav, sest selliseid kortereid on kõikjal kesklinnas. Kokkuvõtvalt: raha eest ei osta klassi.
Sünnipäevapralle möödus meeleolukalt, peo lõpuks oli imbunud kohale ~10 inimest, keda kumbki korraldajatest päris täpselt ei tundnud, ent varuga ette valmistatud pitsa- ning boolikogused aitasid sellisest lihtsast pisiasjast end mitte häirida lasta - tol õhtul olid kõik sõbrad. Kuid antiikkorterite puhul pole kõik lilleline: grupp lõunamaalasi suutis orienteeruvalt Teise maailmasõja aegsesse lifti kinni jääda, sest nähtavasti oli 3 inimest tolleaegse tehnoloogiaime jaoks liialt palju. Imekombel oli laupäeva õhtul keegi siiski lifti hädaabiliini teises otsas ning juba poole tunni pärast pääsesid poisid tantsu kepsutama.
Järgmisel hommikul läksin, väga vastumeelselt, ent aumehe sõnast kinni pidades tagasi korterit koristama. Istusime kambakesi hommikupäikese käes rõdul, jõime rohelist teed ning haukasime kõrva ahjusooja crossainti, mille ostmiseks olin just kolm kvartalit läbi käinud, sest nagu tuleb välja, on see pühapäeva hommikul ainuõige toiduaine.
Sellega ei olnud suured peod veel peetud. Minu õige sünnipäeva paiku (sest eelnimetatud kräu toimus 3 nädalat varem) toimus kooliaasta suursündmus (koos mikro eksamiga), Gala. Sisuliselt on tegemist muidugi tüüpilise overglorified prazdnikuga, kus formaalsuse illusioon nii mõnegi inimese alkoholitolerantsi hindamise oskust niivõrd palju ähmastab, et too aias oma uhke õhtukleidi maomahlaga dekoreerib.
Nägin nii naeru kui pisaraid, nii loojas silmadega õppejõude kui õpetatavaid, nii peretülisid kui ka uusi romansse. Lõpuks läksin siiski esimese bussiga koju: tundub, et hakkan kikilipsupidude jaoks liiga vanaks jääma. Samas, kes teab, Jean Tirole vihtus veel kella ühegi paiku oma abikaasaga uusimate klubihittide järgi tantsu, ehk on asi minus.
Märtsi algus oli ka umbkaudu see aeg, kus lõbu läbi sai ning tuli eksamiteks kordama hakata. Tagasivaadates oli semester lihtne, vahel suisa igavavõitu. Ent mõistagi tehti see kõik tasa lõpueksamitega. Minu isiklikuks lemmikuks osutus stohhastiliste protsesside veresaun, kus oskasin viiest ülesandest lahendada ühe (!), mis on ilmselt viimase 4 aasta viletsaim tulemus, ent hiljem kurtsid selle keerukuse üle paljud, nii et tuleb jälle lootma jääda halastuspunktidele.
Peale eksaminädala lõppu (kuus sooritust nelja päeva jooksul, neist 2tk 3-tunnised) meenuvad üksikud peod vanade semudega, kes üsna kiirelt peale nominaalse kooliaja lõppu Lõuna-Prantsusmaa tolmu saabastelt pühkisid. Praeguseks ongi siia jäänud ehk 20% meie kursusest ning lähinädalatelt lähevad ka neist umbes pooled.
Kooli lõpp oli küllaltki järsk: peale viimast eksamit seisime koos kursusekaaslastega, kellest enamik olid viimaseks kolmeks nädalaks raamatukokku sulgunud, auditooriumi ees vaikuses ning mõtlesime, et mis nüüd edasi. Prantsuse poisid läitsid veel suure saavutuse tähistamiseks kanepiplärugi, ent ilmselt mõlkus neil peas sama. Need inimesed siin, kelle olemasolu viimase aasta jooksul on olnud iseenesest mõistetav, lähevad nüüd laiali kas erinevatesse koolidesse või teise aasta radadesse ning mõnda ei pruugi enam kunagi kohata. Sama emotsioon tekkis minul, kui saatsin ära üht Boliivia tüdrukut, kes lõppu mainis casually, nagu kombeks, "so see you sometime", kuid tegelikult teadsime mõlemad, et ei kohtu ilmselt iial. Võib-olla olen liialt pehmo, ent see meelevaldne suhtlussidemete lõhkumine ning selle juures hea näo tegemine jääb minu jaoks arusaamatuks. Tänapäeva networkingugeneratsioon tundub midagi õõvastavalt ebainimlikku.
Ent minnes tagasi rõõmsamate toonide juurde, märgiksin viimase ereda mälestusena ära möödundnädalase rattareisi, mille käigus 11kesi südalinnamelu eest metsa põgenesime. Esmalt rentisime kohalikust hipsterisalongist 7 euro eest kuuks ajaks velod (how do you even not bankrupt?) ning siis otsisime Google'i kaardirakendusest kõige lähema rohelist värvi kujundi ja reis võis alata. See oli muuhulgas esimene kord kui nägin linna ka südamest kaugemalt.
Reisi käigus suutsin ka ajutiselt invaliidistuda. Teele jäi väike küllaltki tugeva vooluga oja, mille läbimine kellelgi hästi välja ei tulnud. Mina valisin strateegiaks maksimaalse kiirusega läbi kihutamise, ent see kulmineerus tagurpidisalto ning ühelt põlvelt naha kaotamisega. Kaheksa tüdrukut tormasid kohe tohterdama, mina nautisin mõistagi tähelepanu ning ei teinud oma viimase aja viikingihabemele häbi, valades viina otse haava peale ning mühatades midagi stiilis "this is classical Estonian medicine".
Kahjuks on põlv metsikult ebamugav piirkond paranemise mõttes ning veetsin selle nädala alguse peaasjalikult voodis. Ühe jalaga elamine ei tundugi enam nii hull, küll aga kohutavalt igav. Niisiis, klassikalise moraliteedi stiilis lisan lõppu soovituse: inimesed, rakendage oma keha kuniks see veel töötab. Kui võtate purjus peaga rumalaid riske, siis nautige seda vähemalt nii palju kuis võimalik :)
PS: pühendus Madisele
