le rage

klassikaline internett siis kui on vaja 200MB õpikuid alla tirida... viimati nautisin selliseid kiiruseid 98. aastal, kui keelasin vanematel telefoniga rääkimise, et saaks dial-up ühenduse peal Neopetsi mängida

kooli eelajaloolise Moodle'i veateade igal teisel nädalal... damn right he SHOULD

nuux

Prix Nobel

On raske sõnadesse panna, kui uhke on hetkel siin viibida. Nagu ennustasin, võitis Tirole eile Nobeli preemia (kui keegi soovib väikse tasu eest abi spordiennustustega, siis palun saatke e-mail). Sellega sai alguse tõsine Tirole'i-maania, mis tähendab, et kõik TSE nimega riided ning meened on välja müüdud ja järgmise aasta partii täis broneeritud. Täna toimus kooli hoovis ametlik tseremoonia, kus minule tundmatud Prantsusmaa kõrged ametiisikud meest õnnitlesid ning see nägi välja umbes selline:

Hulluse põhjustanud meest võib silmata laval. Pilt: Dafne Capisani

Peale kõnet, mille lõpus ta heldimusest ning ehk ka hiljutiste sündmuste tõttu (septembris suri küllaltki ootamatult meie kooli dekaan) paar pisarat poetas, ründas Tirole'i vähemalt sajast inimesest koosnev hord, kes tahtsid kõik selfie'sid ning pilte teha (nii et kui keegi plaanib Nobelit saada, siis arvestage ohuga teismeliste poolt trambitud saada). Muheda mehena nõustus ta kõigi soovidega ning suutis tund aega hiljem piiramisrõngast välja murda alles siis, kui nentis, et peab Financial Times'i intervjuule jõudma.

Miks olla rõõmus, et Tirole võitis?

Küllaltki väikese teaduskonnana, kus kõik teavad kõiki, on selline sündmus juba niigi tugevat kooliidentiteeti kordades turgutav, mida tõestab ka kooli meenete kadumine lettidelt. Lisaks on lootust, et järgmisest aastast suureneb nii riiklike kui erasektori sponsorite arv ning suudetakse kooli paigaldada konditsioneerid! Lisaks on loomulikult kirjeldamatu tunne viibida nii lähedal cutting edge teadustööle. Kes aga materialistlikuma mõtlemisega, siis võib seda sündmust tõlgendada ka nii:
olenemata tulevasest karjäärivalikust on iga tudengi CV eilsest alates tugevam, sest kool on võrreldes varasemaga rohkem maailmakaardil. See tähendab, et saadavate töökohtade arv ning pakutav palk on varasemaga võrreldes vähemalt mingi tõenäosusega suuremad. Kui diskonteerida kõik oodatud tulevased rahavood tänasesse päeva, on Tirole'i Nobel järelikult samaväärne sellega, kui keegi oleks eile igale tudengile lihtsalt niisama mingi rahasumma pihku ulatanud :)

Miks olla kurb, et Tirole võitis?

See tähendab, et minu soovitud erialale suureneb Euroopa-siseste kandidaatide arv järgmiseks aastaks mitmekordselt.


Kuid nüüd muud juttu.

Ühel sumedal suveõhtul Tallinnas, kui ma enda Panga juhendajaga õlut joomas käisin (oh, kus olid õndsad ajad! kui ma veel ei teadnud, mis on korrespondentsi hemi-pidevus või et mis hea pärast ma seda tõestama peaksin), rääkis ta mulle, kuidas esmakordselt Tartust välismaale õppima minnes oli raske aru saada, kuidas inimene nii palju tööd suudab teha. Nüüdseks hakkan aru saama, mida ta mõtles.

Olen jõudnud punkti, kus ainuüksi auditoorne töö võtab ligikaudu 30 tundi nädalas ning kodus ülevaatamine teise sama palju otsa. Vahel sekka ka mõni kodutöö, ning lisaks tuleb vahepeal meelde ka magada, süüa ning trennis käia. Ainsaks lohutuseks on, et hetkel ei ole iganädalasi problem set'e. Kuid järgmisel nädalal toimuvad kaks esimest vahe-eksamit, mis loomulikult on kõige jäledamat sorti: liiga vähe aega, loenguväliste elementide sisselülitamine terade eemaldamiseks sõkaldest ning absoluutne hindamine. Siis toimub nädalane vaheaeg, mille käigus ehk õnnestub uuesti Barcelonat väisata, ning peale seda on kohe esimesel päeval kolmas vaheeksam. Detsembris on aga samale õppenädalale paigutatud lausa 5 lõpueksamit ja 3 projekti!!!

Mul juba oli väikestviisi mental breakdown, kui ma kogu seda õppemahtu esimest korda hoomasin, nägin 3 ööd järjest katkendlikes unenägudes matemaatikaülesandeid ning käisin insomniaga võideldes loengus, kus üks kord läks tahvlil oleva valemi peale süda nii pahaks, et tahtsin ees istuva Hiina neiu Hello Kitty ranitsasse oksendada. Nüüd olen enam-vähem maha rahunenud, kuid selline tunniplaan tähendab ühtlasi seda, et blogipidamine tuleb mingiks ajaks katkestada, sest nädalas on vaid piiratud arv tunde ning neid on juba praegu liiga vähe.

Mõtlesin üks päev, et naljakas on jälle iga päev kaheksaks kooli minna, meenutab gümnaasiumit. Ainuke erinevus on, et kui keskkoolis sai peale nelja seljakoti külma rahuga nurka visata, südaööni arvutimänge mängida ning loota, et jõhkardist vene keele õpetaja kodutööd ei küsi, siis siin on ka igal vabal hetkel kuskil südametunnistuse sopis piinamas kohustustekoorem. Isegi, kui ei ole midagi teha, siis võiks ju midagi teha! Grad studentil ei ole kunagi vaba hetke.

Hiljutiste sündmuste valguses tundub doktoriraja programmi sisse saamine vähemalt siin koolis küllaltki ebatõenäoline, kuid see on vaid lisapõhjus pingutamiseks. Kui ebaõnnestud, andes endast kõik, siis saad vähemalt teada, kus on su piirid. Vastasel juhul jääd kogu eluks mõtlema "mis oleks saanud kui...". Või nagu ütleks lembelaulik Pitbull: reach for the stars, and if you don't grab them at least you'll fall on top of the world.

Nii et, sorri kutid, ent järgmine kord kirjutab väga-väga heal juhul vaheajal, kuid suure tõenäosusega detsembris. Lõpetuseks veidi pilte:

Prantslased ei suuda ikka ajaloost õppida

Vähemalt on meil endiselt iga päev umbes 23+ kraadi ja majad ilusad

See tunne kui sa saad SELLE tooli

Tegelikult on vist suht roosa linn jah

NB! Käisin eestlaste kokkutulekul ja sain teada, et Toulouses on vene pood, kust saab tatart! Nende kodulehel oli küll loetletud vaid viin ja kaaviar, ent eks see ole classic vene marketing...

l'argent

Kui sa teatad inimestele, et asud nüüd Lõuna-Prantsusmaale õppima, siis on esmane reaktsioon ikka "ah mis me rikastest räägime..." või "mõned saavad ikka häid asju lubada omale". Jah, agregeeritud hinnaindeksite järgi on elu siin kordades kallim kui Eestis, kuid siin tuleb mängu fakt, et tudengina ei huvita sind kõik üldistatud ostukorvi osad ning sul on võimalus tarbimist piisavalt ümber kujundada, et mitte end surnuks maksta.

Rendihinnad ning teenused, mis ei konkureeri rahvusvahelisel turul ning on selles mõttes sunnismaised, on loomulikult siin kallimad. Ühetoalise stuudio üür kesklinnas on umbes 2-2.5x kulukam kui Tartus. AGA igal tudengist üürilisel on võimalik taotleda renditoetust, mis katab umbes kolmandiku sellest hinnast. Lisaks on ka sotsiaaltoetus, mida sissetuleku alusel on võimalik taotleda (Prantsuse mõistes on vist kõik Eesti sissetulekud madalad, nii et sellega ei tohiks probleemi olla). Need kaks toetust lubavad mugavalt üürida kesklinnas oma korterit ning jääb veel veidike taskurahagi. Ma ei hakka rääkimagi erinevatest stipendiumitest, mida taodeldes võib saada rikkaks nagu kröösus. Mõte seisnes selles, et sotsiaal- ja elamistoetust on võimalik saada igal tudengil, olenemata õppeedukusest - neosotsialistliku riigi võlud...

Kuna ma tarbin sama palju toiduaineid kui keskmine kolmeliikmeline pere, siis on see eelarves suuruselt teine väljaminek. Esimesel päeval Toulouse's sattusin kergesse paanikasse, sest eelnimetatud linna kalleimas toidupoes, mis ühtlasi asub minu kodu kõrval, kulus ainuüksi ühe õhtusöögi materjalile 15 euri. Hakkasin juba vaimusilmas kaaluma erinevaid viise, kuidas loengute vahel oma keha müüa, et ots otsaga kokku tulla, kuid järgmisel päeval sain aru, et sellest Prantsuse Stockmannist eksisteerib ka odavamaid magasine. Hinnanguliselt pakun, et keskmiselt on toit 15-20% kallim kui Eestis aga siin tulebki mängu ostukorvi restruktureerimine.

Kui ma Eestis olin kõva fitnessiguru ja toitusin peamiselt gluteeni- ning laktoosivabalt (ilmselt midagi paleo-dieedi sarnast, kuid muidugi mitte nii rangelt), siis siin vitsutan mõnuga baguette'i juustuga. Stereotüübid peavad paika ning sai, juust, vein jms on Prantsusmaal naeruväärselt odavad ja nii ongi mul hetkel külmikus kolme erinevat sorti juuste. Problemaatiline on see, et erinevalt Hispaaniast on siinsed kohalikud puuviljad väga kallid (aitäh ebaefektiivsed prantsuse põllumehed). Kuna minu ihne käsi neid ostukorvi tõstma ei küündinud, sõingi esimestel nädalatel küllaltki vitamiinivabu asju. Kui aga silmamunad kollakaks tõmbusid ja sõrmeküüned ära kukkuda tahtsid, otsustasin, et skorbuuti suremiseks on veel veidi vara ning läksin löödult kalleid õunu ostma.

Aga umbes sel ajal avastasin ka LIDLi, mille kohta nüüdseks veendunult arvan, et selle poe asutajale tuleks anda Nobeli rahupreemia, et ta alamklassidele odava leiva kättesaadavaks on teinud. Seal poodlemas käies kulub toidule umbes sama palju või isegi vähem kui Eestis. Miinuspooleks on poe räpane interjöör (à la Säästumarket) ja moslemi immigrantidega odavate munade pärast tunglemise vajadus, kuid tasuta toidu nimel oleksin enamakski valmis.

"How come LIDL can afford to sell everything so cheap?"
"Well, son, it's simple economics... I don't understand it at all."

Kui toit välja arvata, siis on sisuliselt kõik tarbekaubad odavamad (s.h riided, spordi- ja matkavarustus, tööriistad jms). Väljas söömine on restoranis küllalt kulukas, kuid keskmises väga legitiimses kiirtoidukohas saab eine 6 euroga. Jõusaal - 30 euri kuus. Piiramata sõnumitega, mõne tunni kõneaja ja väikse portsu internetiga kõnekaart - 2 euri kuus. Kodukindlustus - 1 eur aastas. Piiramata mahuga transport velo näol - 20 euri aastas. Jalgpalli kõrgliiga piletid on vist kuskil 20 euri kanti, kuid PSG'ga mängu puhul tõusid kuni 40ni. Tudengi meelistegevus - alkoholi liigtarbimine - ei vii samuti pankrotti, normaalse veini saab 2 euroga ning happy houril on baaris pint 3. Nagu näha, ei ole siinne elu Eestiga võrreldes väga kulukas... ja kes tahab omale allasurutud vihast kõhtu kasvajat saada, siis mõelgu, millised on keskmised palgad :)

TOP 3 asja, millest ma puudust tunnen:

3) Poola õunad. Olen küll püüdnud prantslastele seletada kontseptsiooni, et õuna kilohind peaks olema 50 senti, kuid nad ei näi väga mõikavat.
2) Kaerahelbed. Ilma naljata, see linn on millegipärast kuulutatud kaerahelbevabaks tsooniks. Ma olen viimased 3 aastat igal hommikul neid söönud ning ei ole ka mingit kavatsust seda traditsiooni lõpetada. Õnneks otsustas minu kallis ema, et poeg võib veel kiduraks kätte minna ning pani posti järgmise saadetise, mis oli nii ilus, et võttis kohe silma märjaks:

1) Ilusad Eesti tüdrukud :)

PS: Toulouse on ikka kuradi kaunis linn.

Pilt by: Yosuke Ijiri

Jean Tirole

OMG! Nägin viimaks ära meie kooli tõelise superstaari Jean Tirole'i. Õigemini olen teda hoovi peal ka varem silmanud, ent täna siis lõpuks ka loengu kuulajana. Majandusinimestele piisab juba sellest nimest, et jalg värisema hakkaks, ent teistele selgituseks, et tegemist on mehega, kes on ühes isikus TSE president, Euroopa tuntuim majandusteadlane (kogu maailmas tsiteerituselt 7. kohal), MIT külalisprofessor, üks kõige tõenäolisemaid tulevasi Nobeli laureaate ning veel palju-palju muud.Loomulikult tundsin end seal saalis kui 15-aastane tüdruk Tanel Padari kontserdil. Ilmselt ei olnud ma ainuke, sest auditoorium oli pilgeni täis inimesi bakalaureuse 3. aastast kuni kõige nimekamate õppejõududeni.

Loeng ise oli intellektuaalomandi ning patentide teemal, mis tänapäeval küllaltki aktuaalne on (ning Tirole oskas seda tudengile lähemale tuua, rääkides Apple'i ja Samsungi nutitelefonisõjast). Kuna mu 1. aasta koosneb sisuliselt vaid puhtast matemaatikast, siis oli midagi rakenduslikku kuulata väga hea vaheldus. Oli rõõmu, kurbust, naeru ja pisaraid, kuid mina jäin rahule. Kohati oli näha, et Tirole pidi end tehnilise poole pealt tagasi hoidma, sest publik ei koosnenud vaid doktorantidest. Küsimuste voor jäi küllaltki hõredaks, sest ega paljud mudeleid ei mõistnud ning eks jäi julgusestki puudu. Lõpuks esitasid küsimuse ainult meie kooli dekaan, mõned M2 doktorisuuna inimesed ning mina (Tirole ütles, et huvitav küsimus, võime hiljem edasi arutada :3 13. oktoobril saab teada, kas ma võin öelda, et Nobeli laureaat pidas mu küsimust huvitavaks või mitte. Esimesel juhul võin nüüd rahus surra).

Eks tema staatust siin näitas seegi, et peale loengut moodustus umbes 10-st inimesest koosnev järjekord, kes kõik tahtsid koos pilti teha. Olen seega viimase poole aasta jooksul näinud kahte tõeliselt nimekat majandusteadlast, sest suvel sain Eesti Panga kaudu käia ka konverentsil, kus peaesineja oli top20 naissoost ökonomistide hulka kuuluv Stephanie Schmitt-Grohé. Kumbki ei jäänud mu ootustele alla, Majandusteadlane ning majandusteadlane on ikka selgelt eristatavad.

Siinse kooli üheks suurimaks plussiks ongi see, et suuri nimesid käib küllaltki tihti läbi. Toulouse'i ülikool korraldab sotsiaalteaduste loengutesarja, mida väisavad UCLA, Harvardi jms suurte nimede professorid. Eelmisel nädalal esines näiteks üks Hollandi professor, kelle TED Talkil on Youtube's umbes 6 miljonit vaatamist. TSE ise korraldab iga kahe nädala tagant akadeemilisi loenguid, kusjuures tänane oligi esimene, nii et jään huviga ootama, kuidas nad seda üle trumbata kavatsevad. Intellektuaalselt on selline keskkond väga stimuleeriv.




Kuid kõik ei ole nii ilus kui tundub. Korraldusliku poole pealt on TSE kõige halvem kool, mida ma olen elus näinud. Puuduvad igasugused nõustajad, orientatsioon, meilidele ei vastata, eksamikuupäevad saab teada heal juhul nädal enne, peahoones (Toulouse'i ülikool) ei räägita inglise keelt (registreerimisprotsess võttis samuti umbes 4 tundi, sest kaardiga ei olnud võimalik maksta (see-eest sai maksta tšekiraamatuga.... minu viimane kokkupuude sellise esemega oli 10-aastaselt Miki Hiire koomikseid lugedes, seal vist onu Robert kasutas seda)), raamatukogu on remondis ning seda ei avata ilmselt ka mid-term eksamite ajaks, nii et paberkujul pole materjale võimalik saada, valikained kattuvad pidevalt ning administratsiooni ütleb selle peale külma näoga "valige siis sellised, mis ei kattuks", kooli Moodle süsteem on umbes samal tasemel kui Eesti IT-lahendused 2002. aastal, kooli WiFi on katkendlik ning mõnedes ruumides ei töötagi, arvutiklassides ei ole arvutitesse installeeritud samad programmid (see tähendab, et osades praktikumides pead sa ise vajaliku tarkvara installeerima.. kuid seda ei saa teha, sest sul puuduvad administraatoriõigused), arvutipraktikumid on tunniplaani planeeritud umbes niimoodi, et klassis on 3x rohkem inimesi kui peaks, koolis puudub konditsioneer (kardan, et kevadise eksamiperioodi ajal saab sellest suur probleem), vajalikud administratiivtöötajad on pidevalt puhkusel/streigil/komandeeringus... seda nimekirja saaks veel jätkata.

See ei tähenda, et TSE oleks halb kool, Prantsusmaal käivadki lihtsalt asjad niimoodi. Inimestele, kes sellega kohaneda ei suudaks, ei soovita. Minu kursaõde võttis juba 2. nädalal paberid välja ning läks Nottinghami. Mina oli muidugi juba internetist varem kriitikat lugenud ning end vaimselt selle jaoks ette valmistanud. Lõppude lõpuks on ülikooli juures kõige olulisem õppejõudude kvaliteet (ja suhtumine). Kui see on olemas, siis pole oluline, kas loeng toimub ultramodernses Skandinaavia amfiteatris või India katuseta kivipõrandal. Kes aga sellist askeetlikku maailmapilti ei jaga, sel siia asja ei tohiks olla. Teadustöö pürgimusega inimeste jaoks on see nagu Sparta: teed aasta aega matemaatikaülesandeid ning kui su keskmine hinne on piisavalt kõrge, siis jääd ellu. Vastasel korral: jalaga rindu ja lendad kuristikku (loe: hakkad turunduseinimeseks :S).

Et mitte liialt morni muljet jätta, tooks välja veel ühe helge aspekti. Kuna kool on viimasel ajal puhta researchi pealt võtnud suuna ka ärile, siis on kokku pandud TSE Alumni veebiplatvorm, mis on sisuliselt nagu Facebook/LinkedIn meie kooli raffale. Muuhulgas on seal ka tööpakkumised, mida viimati oli ligikaudu 200 ning praktika/entry level kohtade palgad algasid 2000€ netost :)


Et kooli teemale joon alla tõmmata, siis lisan siia mammutpostitusse veel veidi infot enda kursustest. Põhiainetest on kõik talutava raskustasemega. Ökonomeetrias neelame materjali küll kohutava kiirusega (olen kuu ajaga ainult selles aines teinud üle 100lk tõestusi vihikusse), kuid see on peamiselt maatriksalgebra manipuleerimine mõne elemendiga matemaatilisest statistikast, nii et mitte midagi üle jõu käivat. Mänguteooria on loengus metsikult igav, kuid praktikumis huvitav (ühtlasi olin sunnitud lektorit vahetama, sest vana oli küll huvitav, ent vaimselt tuntavalt ebastabiilne). Makro PhD raja kursus on oodatust kergem. Nad lennutavad iga nädal Pariisi keskpangast habemiku kuti siia, et too meile sissejuhatavat dünaamilist optimeerimist õpetaks ja siis tagasi lendaks (kuigi iga doktorant suudaks sama kursust anda). Programmeerimisainetes olen endiselt vist TSE taseme jaoks liiga edasijõudnud, näiteks küsis praktikumi läbiviija eelmisel nädalal minult nõu, kuidas mingit spetsiifilist käsku jooksutada. Kuid siis on mu pure math valikained: dün. optimeerimine ja tõenäosusteooria, kus ma peale igat loengut tunnen end kui maailma kõige rumalam inimene. Ainsaks lohutuseks on, et veel 2 aastat tagasi õppisin ma riigiteadusi ja ei saanud päris täpselt aru, mis on osatuletis. Ehk toimub ka selle semestri lõpuks piisav areng, et saaksin eksamis enam kui 0 punkti.

Öösel jooksmine = parim jooksmine