pühapäev, 15. veebruar 2015
neljapäev, 5. veebruar 2015
résultats aux examens
Eelmise semestri lõpus lubasin endale, et võtan seekord lihtsamad valikained, et närve säästa. Olles aga esimesel nädalal kõikide alternatiivide loengud läbi käinud, tuli välja, et kergemad ained on nii igavad, et isegi hea hinde saamise potentsiaal ei kaalu seda üles ning pidin siiski väljakutsuvamat teed pidi minema. Üldiselt tundubki, et siin on vaid kaks varianti, kas aine on nii lihtne, et sul hakkab piinlik või siis on täielik Mordor. Ilmselt on rajad disainitud niimoodi spetsiaalselt, et Hiina tudengid ning muu rahvas ise-selekteeruksid õigesse kohta.
Niisiis on minu selle semestri plaan järgmine:
1) Industrial organization
2) Microeconomics
3) Public economics
4) Applied econometrics
5) Stochastic processes
6) Numerical optimization
Esimesed 3 on raskustasemelt umbes samaväärsed kui eelmise semestri kõige lihtsam aine, mänguteooria. Rakenduslikus ökonomeetrias kujuneb hinne peamiselt projekti põhjal, nii et ka see ei ole midagi üle jõu käivat. 5) ja 6) on minu valikained, mõlemad siis pigem pure math suunal, et tõestuste tegemine meelest ei läheks. Siiani on mõlemad olnud aga palju leebemad kui eelmise semestri tapamaja Dynamic optimization. Seega on see semester märgatavalt lihtsam kui eelmine ning see on ka üheks põhjuseks, miks ma seni pole lillegi liigutanud ning olen oma aja veetnud trennis ja pidudel käimise ning sarjade vaatamisega. See muutub aga peagi, sest sain nimelt teada eelmise semestri tulemused...
Keskmiseks hindeks 15.49, mis jääb napilt kõrgeima eristuse, summa cum laude'i piirist alla, nii et varsti võib mind näha jälle nerd mode's, et üritada kasutada ära veidi lihtsamat semestrit ning keskmist üle 16 tõsta. Ma ei ole veel sõpradelt uurinud, mis tulemused neil olid, kuid kui varasemate aastatega võrreldes ei ole midagi muutunud, siis peaksin paiknema kuskil 5-10% protsentiili vahepeal, mis on minu jaoks üle ootuste hea tulemus. Kuna olen aga enda arvates (nüüd, kui math background hakkab enam-vähem paika loksuma) veel enamaks võimeline, siis sukeldungi varsti jälle raamatutesse. Lisamotivaatoriks on see, et enam ei tundu doktorantuuri sisse saamine nii ulmeline.
Teine semester peaks lõppema aprilli alguses ning peale seda on antud valida: kas kirjutada teadustöö või minna praktikale. Mina ei ole endiselt kummagi variandi kasuks otsustanud. Iseenesest annab TSE CV'sse päris hea tõuke, nii et kandideerida on võimalik pea igale kontinendile, sealhulgas suurlinnadesse nagu New York, Tokyo või London. Kuna olen aga küllaltki kindel, et tahan edaspidi teadusega tegeleda, siis 3 kuud mingis konsultatsioonifirmas ülikonda kanda ning võltsirvet klientidele demonsteerida ei ole niivõrd ahvatlev kui mõne TSE tipp-professori all artiklit kirjutada. Küll meeldib mulle aga reisida ning hindan enda teadmisi veel liiga viletsaks, et loominguga mingitki panust teadusesse anda - see panebki alternatiivide vahel kahtlema.
Võimalik oleks ka praktika Eestis (mis oleks eriti meeltmööda seepärast, et saaksin juba aprillis koju minna), kuid peale eelmist suve Pangas on raske leida tööandjat, kes sellega samaväärne või etem oleks. Kas keegi teab mõnda Eesti konsultatsioonifirmat/mõttekoda, mis tegeleks ökonomeetria, masinõppe ning andmekaeve ühisosaga?
Niisiis on minu selle semestri plaan järgmine:
1) Industrial organization
2) Microeconomics
3) Public economics
4) Applied econometrics
5) Stochastic processes
6) Numerical optimization
Esimesed 3 on raskustasemelt umbes samaväärsed kui eelmise semestri kõige lihtsam aine, mänguteooria. Rakenduslikus ökonomeetrias kujuneb hinne peamiselt projekti põhjal, nii et ka see ei ole midagi üle jõu käivat. 5) ja 6) on minu valikained, mõlemad siis pigem pure math suunal, et tõestuste tegemine meelest ei läheks. Siiani on mõlemad olnud aga palju leebemad kui eelmise semestri tapamaja Dynamic optimization. Seega on see semester märgatavalt lihtsam kui eelmine ning see on ka üheks põhjuseks, miks ma seni pole lillegi liigutanud ning olen oma aja veetnud trennis ja pidudel käimise ning sarjade vaatamisega. See muutub aga peagi, sest sain nimelt teada eelmise semestri tulemused...
Keskmiseks hindeks 15.49, mis jääb napilt kõrgeima eristuse, summa cum laude'i piirist alla, nii et varsti võib mind näha jälle nerd mode's, et üritada kasutada ära veidi lihtsamat semestrit ning keskmist üle 16 tõsta. Ma ei ole veel sõpradelt uurinud, mis tulemused neil olid, kuid kui varasemate aastatega võrreldes ei ole midagi muutunud, siis peaksin paiknema kuskil 5-10% protsentiili vahepeal, mis on minu jaoks üle ootuste hea tulemus. Kuna olen aga enda arvates (nüüd, kui math background hakkab enam-vähem paika loksuma) veel enamaks võimeline, siis sukeldungi varsti jälle raamatutesse. Lisamotivaatoriks on see, et enam ei tundu doktorantuuri sisse saamine nii ulmeline.
Teine semester peaks lõppema aprilli alguses ning peale seda on antud valida: kas kirjutada teadustöö või minna praktikale. Mina ei ole endiselt kummagi variandi kasuks otsustanud. Iseenesest annab TSE CV'sse päris hea tõuke, nii et kandideerida on võimalik pea igale kontinendile, sealhulgas suurlinnadesse nagu New York, Tokyo või London. Kuna olen aga küllaltki kindel, et tahan edaspidi teadusega tegeleda, siis 3 kuud mingis konsultatsioonifirmas ülikonda kanda ning võltsirvet klientidele demonsteerida ei ole niivõrd ahvatlev kui mõne TSE tipp-professori all artiklit kirjutada. Küll meeldib mulle aga reisida ning hindan enda teadmisi veel liiga viletsaks, et loominguga mingitki panust teadusesse anda - see panebki alternatiivide vahel kahtlema.
Võimalik oleks ka praktika Eestis (mis oleks eriti meeltmööda seepärast, et saaksin juba aprillis koju minna), kuid peale eelmist suve Pangas on raske leida tööandjat, kes sellega samaväärne või etem oleks. Kas keegi teab mõnda Eesti konsultatsioonifirmat/mõttekoda, mis tegeleks ökonomeetria, masinõppe ning andmekaeve ühisosaga?
rêve culinaire
Kui on üks põhjus, miks Prantsusmaa on parim riik maailmas, siis on see kahtlemata kohalik köök. Olen reisinud (Euroopas) enda arvates üle keskmise palju, proovides alati lokaalset kraami mekkida (v.a Portugalis, kus toit oli nii ilge, et pidin 2 korda päevas McDonaldsis käima), kuid ei ole kööki, mis saaks Prantsuse omale ligilähedale. Geograafiliselt Saksamaa ning Itaalia lähedal asumine on jätnud jälje ka toidukunstile, omandatud on esimeste liha- ja vorstiarmastus ning viimaste delikaatsus.
Esmalt siia tulles ei olnud mul mitte mingeid ootusi. Teadsin vaid, et Toulouse'i regioon on tuntud foie gras poolest. Ma ei ole eriline loomaõiguslane, ent fakt, et see on keelustatud rohkemates riikides kui selle tootmisega tegeleb, oli minu jaoks tugev signaal seda mitte tarbida. Niisiis üritasin esimesel kuul poest leida enam-vähem samu kaupu, mida Eestis tarbin. Vaatamata minu konservatiivsusele muutus see siiski mingi aja pärast igavaks ning oli aeg end uuele kultuurile avada.
Ots sai lahti tehtud mõistagi baguette'i, juustu, pain au chocolat'iga ning veiniga. Olgugi, et piinlikud klišeed, ei vähenda see nende hõrkust. Tõeline murdepunkt saabus aga jõuluturul, kus proovisin tartiflette'i, mis on ilmselt kõige maitsvam jõulutoit planeedil Maa. Saanud positiivsest elamusest innustust, otsustasin, et ostan poest iga kord vähemalt ühe täiesti uue ja tundmatu asja. Niisiis olengi nüüd paari kuu jooksul ära proovinud avokaadod, maguskartulid, rohelised läätsed, litšid, ratatouille'i, hanepasteedi ning lõpmatu nimekirja kas hääldamatu või ununenud nimega toiduainetest.
Välismaise köögi osakaal linnapildis on mõnevõrra suurem kui Eestis: Tallinnas leiad sa kuskilt nurgatagusest heal juhul ülehinnatud kevadrullidega Hiina punkri, siin olen näinud ka Vietnami, Tai, Korea, Jaapani (mitte ainult sushi) kööke, lisaks igasugu Lähis-Ida halal putkasid, Ameerika-stiilis burgeri jointe ja loomulikult pasta/pizza restosid. Toit on küll kallis (kallim kui Pariisis - majandusteadus vaikib), nii et väga tihti välja ei tõmba.
Seda kompenseerib aga fakt, et olen taasavastanud oma paari esimese ülikooliaasta kokandushuvi, mis vahepeal kommuunielu elades vaibus, sest keegi oli alati köögis midagi vaaritamas, nii et ei tekkinud võimalust viibida üksi panniga nagu kunstnik molbertiga. Poodides on igasugu kondimendid - pärlsibul, pesto, oliivid, seened, tomatikastmed, konservid - imeodavad, nii et ka algaja kokk saab kergelt midagi maitsvat valmis mökerdada.
Lisaks väärib eraldi väljatoomist magustoiduvalik, mis on iga maiasmoka jaoks suisa imeline. Pudingi ning muude magusate piimaderivaative lett on poes hiiglaslik, leida võib nii crème brulée'd, riz au lait'i, tiramisu't, liegeois'i, kui šokolaaditükkidega kreemi jne jne. Ka nende toodete hinnad on üllatavalt odavad.
Kui all else fails, siis on olemas ka ülikooli "restoran", kust saab 3.20 eest 3-käigulise lõuna, kusjuures valida saab päevaprae, maailma köökide, grillsektsiooni, pitsa ning pasta vahel. Toit on aga tavaliselt minu maitse jaoks nigel ning järjekorrad täistunnil pikad, seetõttu pole ma väga tihti sinna sattunud. Mõned mu kursavennad käivad seal aga suisa 2-3 korda päevas, proovides kõik erinevad päevase menüü komponendid ära. Need on aga rohkem sellised orbikud, kes esimesel sissekolimispäeval administratsioonilauast uurisid, kuidas pesumasinat kasutatakse ning kes ilmselt kogu õppeaasta jooksul kordagi korterit ei korista, seetõttu jääb ka kodus kokkamine ära.
Minu jaoks on aga traditsiooniks saanud esmaspäevahommikune (sest pühapäeval on pood kinni ning ma nälgin) rituaal, kus joon esmalt suure banaaniwhey piimaga ning siis suundun alla korrusele enda maja kohvikusse pain au chocolat'i sööma. Viib lihtsalt keele alla!
Esmalt siia tulles ei olnud mul mitte mingeid ootusi. Teadsin vaid, et Toulouse'i regioon on tuntud foie gras poolest. Ma ei ole eriline loomaõiguslane, ent fakt, et see on keelustatud rohkemates riikides kui selle tootmisega tegeleb, oli minu jaoks tugev signaal seda mitte tarbida. Niisiis üritasin esimesel kuul poest leida enam-vähem samu kaupu, mida Eestis tarbin. Vaatamata minu konservatiivsusele muutus see siiski mingi aja pärast igavaks ning oli aeg end uuele kultuurile avada.
Ots sai lahti tehtud mõistagi baguette'i, juustu, pain au chocolat'iga ning veiniga. Olgugi, et piinlikud klišeed, ei vähenda see nende hõrkust. Tõeline murdepunkt saabus aga jõuluturul, kus proovisin tartiflette'i, mis on ilmselt kõige maitsvam jõulutoit planeedil Maa. Saanud positiivsest elamusest innustust, otsustasin, et ostan poest iga kord vähemalt ühe täiesti uue ja tundmatu asja. Niisiis olengi nüüd paari kuu jooksul ära proovinud avokaadod, maguskartulid, rohelised läätsed, litšid, ratatouille'i, hanepasteedi ning lõpmatu nimekirja kas hääldamatu või ununenud nimega toiduainetest.
Välismaise köögi osakaal linnapildis on mõnevõrra suurem kui Eestis: Tallinnas leiad sa kuskilt nurgatagusest heal juhul ülehinnatud kevadrullidega Hiina punkri, siin olen näinud ka Vietnami, Tai, Korea, Jaapani (mitte ainult sushi) kööke, lisaks igasugu Lähis-Ida halal putkasid, Ameerika-stiilis burgeri jointe ja loomulikult pasta/pizza restosid. Toit on küll kallis (kallim kui Pariisis - majandusteadus vaikib), nii et väga tihti välja ei tõmba.
Seda kompenseerib aga fakt, et olen taasavastanud oma paari esimese ülikooliaasta kokandushuvi, mis vahepeal kommuunielu elades vaibus, sest keegi oli alati köögis midagi vaaritamas, nii et ei tekkinud võimalust viibida üksi panniga nagu kunstnik molbertiga. Poodides on igasugu kondimendid - pärlsibul, pesto, oliivid, seened, tomatikastmed, konservid - imeodavad, nii et ka algaja kokk saab kergelt midagi maitsvat valmis mökerdada.
Lisaks väärib eraldi väljatoomist magustoiduvalik, mis on iga maiasmoka jaoks suisa imeline. Pudingi ning muude magusate piimaderivaative lett on poes hiiglaslik, leida võib nii crème brulée'd, riz au lait'i, tiramisu't, liegeois'i, kui šokolaaditükkidega kreemi jne jne. Ka nende toodete hinnad on üllatavalt odavad.
Kui all else fails, siis on olemas ka ülikooli "restoran", kust saab 3.20 eest 3-käigulise lõuna, kusjuures valida saab päevaprae, maailma köökide, grillsektsiooni, pitsa ning pasta vahel. Toit on aga tavaliselt minu maitse jaoks nigel ning järjekorrad täistunnil pikad, seetõttu pole ma väga tihti sinna sattunud. Mõned mu kursavennad käivad seal aga suisa 2-3 korda päevas, proovides kõik erinevad päevase menüü komponendid ära. Need on aga rohkem sellised orbikud, kes esimesel sissekolimispäeval administratsioonilauast uurisid, kuidas pesumasinat kasutatakse ning kes ilmselt kogu õppeaasta jooksul kordagi korterit ei korista, seetõttu jääb ka kodus kokkamine ära.
Minu jaoks on aga traditsiooniks saanud esmaspäevahommikune (sest pühapäeval on pood kinni ning ma nälgin) rituaal, kus joon esmalt suure banaaniwhey piimaga ning siis suundun alla korrusele enda maja kohvikusse pain au chocolat'i sööma. Viib lihtsalt keele alla!
langue de l'amour
Tihti tuntakse huvi, mis seisukorras on minu prantsuse keele oskus. Kas on juba piisavalt külge jäänud, et suveöödel Nimeta baaris prantsuse poissmeest teeselda ning purjus neiusid hullutada? Vastus on: kindlasti mitte. Pigem on vormikõver läinud just allamäge, sest sügisperioodi entusiastlikult pähe õpitud fraasid on praktika puuduse tõttu ununenud. Võib küsida, et mis praktika puudus - mees, sa elad Prantsusmaal??
Kuna aga koolis saan ilusti hakkama anglomannide keelega ning suhtlen peamiselt välistudengitega, siis nii ta läheb. Kindlasti jääks midagi külge, kui ise aktiivselt end sellele avada. Isegi Spotify prantsuskeelsetest reklaamidest on võimalik üht-teist õppida. Minu aju lingvistiline keskus lülitub aga juba eos sellistes olukordades välja ning kui vähegi võimalik, üritan mugavustsooni (inglise keelele) üle minna. Osalt tuleneb see ilmselt enesekindluse puudumisest - mulle on öeldud, et ma räägin tegelikult päris hästi - ei taha olla see kutt, kes oma purssimisega teisi tüütab. Eriti kuna inglise keele oskuse poolest olen kursuse tugevamate seas (aitäh, R. Kolk).
Õnneks on 188cm resting bitch face'ga Ida-Euroopa skinhead enamikele piisavaks heidutuseks, nii et tänaval mind igasugu kerjused, marketingiinimesed ja muud soolapuhujad ei tüüta. Vahel harva küsib mõni neiu kas teejuhiseid või tunneb huvi, kuidas rattasüsteem töötab. Siis olen ikka suutnud midagi kokku purssida. Olen endale lubanud, et suvel võtan prantsuse keele õppimise tõsisemalt käsile, sest tõele au andes jään ju siiski märgatavast osast kogemusest ilma. Kuid ma ei tea, kas suudan end seda tegema piitsutada, sest (Honoré de Balzac andku nüüd mulle andeks) aega on vähe ning maailmas on ka teisi märksa ilusamaid keeli, mida tahaks osata: C++, Fortran, Julia, Java...
Üldiselt jagunevad stereotüübi järgi umbkeelse Prantsusmaa inimesed kolmeks:
1) Monokultuuri viljelejad. Kui neilt küsida, kas nad inglise keelt räägivad, siis raputavad nad silmagi pilgutamata pead ning jätkavad häbitundeta oma toimetusi, justkui see oleks tänapäeva ühiskonnas normaalne nähtus. Jätkem kõrvale kallid vanainimesed, kuid monokulturiste leidub märkimisväärselt ka tudengite seas (näiteks sellistel õppekavadel nagu rahvusvaheline ärijuhtimine, õigus jne). Minu kokkupuude nende inimeste mõttemaailma või elustiiliga ongi jäänud minimaalseks.
2) Punastajad. Nemad hakkavad esmalt küsimuse peale nihelema, sosistavad seejärel peo sisse "little bit" ning seejärel suudavad välja kanda (tihtilugu väga korralikul tasemel) vestluse. Siia kategooriasse kuulub elanikkonna enamik ja isegi kui oskusest jääb puudu, kompenseeritakse see viisakuse, püüdlikkuse ning kehakeelega.
3) Kapianglofiilid. See oli minu jaoks kõige ootamatum inimtüüp, keda Prantsusmaal kohata. Kõige suurem kontsentratsioon leidub igasugu raamatukogupidajate, administraatorite jms elukutsete viljelejate seas. Läksin kord õppemaksu puudutava küsimusega kooli sekretäri juurde ning sain juba ukse pealt Tartu majandusteaduskonna adminnide poolt tuttava blaseerunud pilgu. Justkui mõtleks sekretär parajasti kvantmehaanika ning moraalifilosoofia ühisosa peale ning minu praktiline küsimus kooli kohta oleks kõige vähem tähtis asi maailmas.
Ent kui ma suu avasin ning "parle-vu angle?" sülgasin, ilmus tema näole kõige siiram naeratus siinpool Püreneesid ning sealt edaspidi sain kuulda kõige piinlikumalt peensusteni lihvitud Queen's Englishit, mida minu kõrvad kunagi tunnistanud on. Loomulikult sai iga kogenum kuulaja aru, et see oli võlts, ent selle sekretäri silmist kumav unistus läägemagusatest armastusfilmidest nähtud Hugh Granti järele, kellega Big Beni kõrval kohvikus kella viie teed juua oli härdaks tegev.
Kuid kas ei või sarnaseid paralleele tuua Eestistki? Kas ei ole iga kolmanda Eesti neiu unistuseks reisida Pariisi (vähemalt kohtingusaate "Reisile sinuga" valimi põhjal on mulle selline mulje jäänud). Sirvides viimati Rahva Raamatus viibides teost "Minu Prantsusmaa", mis rääkis peamiselt sirelilõhnast, veinist ning eksootilisest seksist, jäin mõtlema, et mõne jaoks võib see kontrast ikka kole suur olla, kui kohale jõudes Montmartre'st kohvikutes olesklevate kunstnike asemel immigrantide kebabikeskused ning täiskustud tänavad leiavad. Aga eks see kinnitab ammutuntud tõde, et inimestele meeldib see, mida nad ei saa: eestlastele Prantsusmaa, prantslastele Inglismaa jne. See on lõputu tsükkel, mis ei lase kellelgi õnnelik olla, ent annab samas lootust parema tuleviku suhtes.
Kuna aga koolis saan ilusti hakkama anglomannide keelega ning suhtlen peamiselt välistudengitega, siis nii ta läheb. Kindlasti jääks midagi külge, kui ise aktiivselt end sellele avada. Isegi Spotify prantsuskeelsetest reklaamidest on võimalik üht-teist õppida. Minu aju lingvistiline keskus lülitub aga juba eos sellistes olukordades välja ning kui vähegi võimalik, üritan mugavustsooni (inglise keelele) üle minna. Osalt tuleneb see ilmselt enesekindluse puudumisest - mulle on öeldud, et ma räägin tegelikult päris hästi - ei taha olla see kutt, kes oma purssimisega teisi tüütab. Eriti kuna inglise keele oskuse poolest olen kursuse tugevamate seas (aitäh, R. Kolk).
Õnneks on 188cm resting bitch face'ga Ida-Euroopa skinhead enamikele piisavaks heidutuseks, nii et tänaval mind igasugu kerjused, marketingiinimesed ja muud soolapuhujad ei tüüta. Vahel harva küsib mõni neiu kas teejuhiseid või tunneb huvi, kuidas rattasüsteem töötab. Siis olen ikka suutnud midagi kokku purssida. Olen endale lubanud, et suvel võtan prantsuse keele õppimise tõsisemalt käsile, sest tõele au andes jään ju siiski märgatavast osast kogemusest ilma. Kuid ma ei tea, kas suudan end seda tegema piitsutada, sest (Honoré de Balzac andku nüüd mulle andeks) aega on vähe ning maailmas on ka teisi märksa ilusamaid keeli, mida tahaks osata: C++, Fortran, Julia, Java...
Üldiselt jagunevad stereotüübi järgi umbkeelse Prantsusmaa inimesed kolmeks:
1) Monokultuuri viljelejad. Kui neilt küsida, kas nad inglise keelt räägivad, siis raputavad nad silmagi pilgutamata pead ning jätkavad häbitundeta oma toimetusi, justkui see oleks tänapäeva ühiskonnas normaalne nähtus. Jätkem kõrvale kallid vanainimesed, kuid monokulturiste leidub märkimisväärselt ka tudengite seas (näiteks sellistel õppekavadel nagu rahvusvaheline ärijuhtimine, õigus jne). Minu kokkupuude nende inimeste mõttemaailma või elustiiliga ongi jäänud minimaalseks.
2) Punastajad. Nemad hakkavad esmalt küsimuse peale nihelema, sosistavad seejärel peo sisse "little bit" ning seejärel suudavad välja kanda (tihtilugu väga korralikul tasemel) vestluse. Siia kategooriasse kuulub elanikkonna enamik ja isegi kui oskusest jääb puudu, kompenseeritakse see viisakuse, püüdlikkuse ning kehakeelega.
3) Kapianglofiilid. See oli minu jaoks kõige ootamatum inimtüüp, keda Prantsusmaal kohata. Kõige suurem kontsentratsioon leidub igasugu raamatukogupidajate, administraatorite jms elukutsete viljelejate seas. Läksin kord õppemaksu puudutava küsimusega kooli sekretäri juurde ning sain juba ukse pealt Tartu majandusteaduskonna adminnide poolt tuttava blaseerunud pilgu. Justkui mõtleks sekretär parajasti kvantmehaanika ning moraalifilosoofia ühisosa peale ning minu praktiline küsimus kooli kohta oleks kõige vähem tähtis asi maailmas.
Ent kui ma suu avasin ning "parle-vu angle?" sülgasin, ilmus tema näole kõige siiram naeratus siinpool Püreneesid ning sealt edaspidi sain kuulda kõige piinlikumalt peensusteni lihvitud Queen's Englishit, mida minu kõrvad kunagi tunnistanud on. Loomulikult sai iga kogenum kuulaja aru, et see oli võlts, ent selle sekretäri silmist kumav unistus läägemagusatest armastusfilmidest nähtud Hugh Granti järele, kellega Big Beni kõrval kohvikus kella viie teed juua oli härdaks tegev.
Kuid kas ei või sarnaseid paralleele tuua Eestistki? Kas ei ole iga kolmanda Eesti neiu unistuseks reisida Pariisi (vähemalt kohtingusaate "Reisile sinuga" valimi põhjal on mulle selline mulje jäänud). Sirvides viimati Rahva Raamatus viibides teost "Minu Prantsusmaa", mis rääkis peamiselt sirelilõhnast, veinist ning eksootilisest seksist, jäin mõtlema, et mõne jaoks võib see kontrast ikka kole suur olla, kui kohale jõudes Montmartre'st kohvikutes olesklevate kunstnike asemel immigrantide kebabikeskused ning täiskustud tänavad leiavad. Aga eks see kinnitab ammutuntud tõde, et inimestele meeldib see, mida nad ei saa: eestlastele Prantsusmaa, prantslastele Inglismaa jne. See on lõputu tsükkel, mis ei lase kellelgi õnnelik olla, ent annab samas lootust parema tuleviku suhtes.
Tellimine:
Postitused (Atom)