sügis-talv-kevad

mäu

tout commence à nouveau - Toivo Nikopensius

Tagasi Toulouses. Veel mõne päeva eest tekitas mõte Prantsusmaast õõva, sest olin terve eelmise aasta lõpu eksamistressi ning teatava vaimse implosiooni sellele linnale ning inimestele projekteerinud. Kuid sillerdav päikeseloojang pilvepiiril Pariisi kohal 12 000 meetri kõrgusel tuletas meelde, et elul pole viga miskit. Blagnaci lennujaama jõudes tuli juba kiirelt sisse pakkida müts-kindad-sall, sest õhtul kell 20 oli väljas 13 kraadi sooja. Täna oli juba veidi külmem, ent see-eest mattis linna mõnus udukiht, nii et Hôpital de La Grave'i kuppel vastaskaldalt nähtamatuks jäi. Statistikale põhinedes on jaanuar siin aasta kõige jahedam kuu - järelikult võib varsti kevadet oodata.


Juba teist korda viimase kolme lennu jooksul suutsin peaaegu maha jääda (seekord siiski lennujaama ruuporist "Passanžäär mahtään lümiist, mahtään lümiist" karjuma ei hakatud nagu enne jõule). Põhjuseks herneajust turvatöötaja, kes Air Balticu boarding passi ei tunnistanud, nii et pidin Air France'i esindusse jooksma, sealt nende ekvivalendi välja printima ja uuesti järjekorra läbi seisma. Kuna mul on reisides käsipagasis nii nutifon, tahvel kui läpakas, lisaks mingil teadmata põhjusel hakkavad saapad alati metallidetektoris piiksuma, siis võtab turvakontrolli lahtiriietumis-kinniriietumis protsess kaua aega. Õnneks hilines ka lend veidi, nii et ei tekkinud vajadust Pariisis ööbida ning oma pagasit hiljem kuskilt lennujaamast otsima hakata.
Kaheks nädalaks koju lendamine kulus tagantjärele vaadates marjaks ära, olgugi, et veidi kulukas see oli. Pidasin ebaõiglaseks seda, et pean ligi 400 euri edasi-tagasi piletitele maksma, samal ajal kui sakslased ja muud põliseuroopa asunikud saavad rongiga kiiremini ja odavamalt koju. Siis rääkis aga üks Kolumbia tüdruk mulle, et tema peab Toulouse'i jääma, sest lendamine maksab ligikaudu 1300 eurot, kusjuures kodumaine valuuta on semestri jooksul ligi 50% võrra ebasoodsas suunas liikunud, mis teeb piletite ostmise veelgi kallimaks. Sarnaseid hindu kinnitasid ka Ida-Aasia semud ning peale seda pole ma enam piletite kalliduse üle nurisenud.




Avastasin, et hakkan turisti staatusest alalise elaniku kategooriasse identifitseeruma. Oskan juba diferentseerida erinevaid (kesk)linnaosasid. Näiteks LIDL asub täelikus getos, kus seinad täis soditud, kõnniteed kerjuseid täis ning kuhu pimedal ajal sattuda ei tahaks. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval nägin seal poodi minnes ristmikku ületamas metsistunud silmadega haiglakitlis vanameest, kes käe kõrval taris seda IV kotikeste riputamiseks mõeldud nagi, endal voolik kanüüli minemas. Lisaks on probleemsemad kohad raudteejaama lähistel (kui just ei ole plaanis osta kangemaid peodrooge või õhtuseid kaaslasi) ning moslemite kvartal. Iga kord, kui viimase peaväljakult rattaga läbi sõidan (ka päise päeva ajal), üritab keegi habetunud noorsand mind kinni pidada. Ei olegi veel aru saanud, kas reklaami või pussitamise eesmärgil, sest seni olen naeratades gaasi lisanud.

Vanalinn on aastaringselt täis turiste ning kuna siin on asustustihedus nii suur, siis päevasel ajal kõndimiseks eriti ruumi pole. Kujuta ette à la Viru tänav südasuvel korda viis. Kusjuures kitsastel tänavatel on palju suletuid väravaid, mille taha avalikkus kunagi ei näe. Korra jõudsin ühte siiski vilksamisi piiluda ning nägin massiivset hoovi purskkaevu ja kolme luksusautoga - otse südalinnas! Need, kel nii palju raha ei ole, elavad minu kooli lähistel uhketes kortermajades. Kindlasti asub märkimisväärne osa populatsioonist hoopis äärelinnas, kuid kui mul siiani pole sinna asja olnud, siis vaevalt kunagi ka tuleb.

Enne siia tulekut lugesin miskisest turismiindikaatorite kogumikust, et Toulouses tuleks öösel väljas liikumist iga hinna eest vältida. Ise ei ole erilist kuritegevust täheldanud, vaid ühele mu koolivennale ligines öösel väidetavalt musta karva turske noorsand ning kergendas teda mobiiltelefoni võrra. Vastupidi, kodulähedases poes hoitakse puuvilju õues, nii et iga tahtja võiks sealt paar õuna kaasa krabada. See-eest paradoksaalselt on kõik aknad samas regioonis trellidega suletud, et pahalased öösel külla tulla ei saaks. Kes teab, ehk ongi nii, et üldine kuritegevuse tase on kõrge, kuid kõrge politsei aktiivsuse tase hoiab seda päevasel ajal ohjes?

Enne jõuluvaheaega toimus linnas nädalavahetustel kõva märul: keegi keskkonnaaktivist Remi oli politsei granaadi tõttu surma saanud ning prantslased ei jätnud mõistagi kasutamata võimalust pankasid rüüstama minna. Ühel laupäeval, kui olin parajasti teksapükse ostmas, valvas peamisel ostlemistänaval paiknevat LCL panka ligikaudu 30 Ford Transit bussi täisturvises politseinikega. Nende varustus meenutas Eesti politseinikega võrreldes Robocopi oma, nii et see võib tõesti olla üheks peamiseks heidutuseks kuritegevuse vastu. Minul on igaljuhul siiani läinud õnnelikult ning probleeme on ainult sellega, et majaesine prügikast pekstakse igal jumala nädalavahetusel nokastanud noortekamba poolt pikali.