Ralph Lauren

Lubasin kunagi kirjutada Toulouse'i demograafilisest struktuurist ning hetke põgenikepoleemika kiiluvesi pakub selleks soodsa võimaluse. Vahetult enne siia tulekut tundsid paljud huvi, et kuidas ma ometi seal immigrantide hordide vahel hakkama saan.

Linn on tõesti ajaloo ning asukoha tõttu rahvastiku koosseisu poolest küllaltki kirev. Vastupidiselt paljudele (enamikele?) samalaadsetele tundub aga lõimumisprotsess siin küllaltki sujuvalt kulgevat. Erinevalt USA linnadest ei ole eri rassidest inimesest segregeerunud erinevatesse linnaosadesse. Olgugi, et on ohtlikumaid piirkondi, kus vahel keegi peab hood tax'i maksma, ei ole ma veel sattunud kuhugi, kus valge inimesena ringi kondamine kohalikke pead pöörama paneks.

Samuti pole veel olnud au silmata loomastunud vägistajatest moslemeid, keda keegi entusiastlik abiturient Delfis kirjeldas. Siiski on ka selge, et poliitilise spektrumi teine äärmus, kes piiranguteta avatust propageerib, on sama sinisilmne. Mõttetera: Prantsusmaa kodanikest võitleb ISISe ridades hinnanguliselt 300-1500 inimest.

Stratifikatsioon paistab pigem välja sotsiaalsel tasandil, näiteks minu koolis käib märkimisväärselt vähe mustanahalisi, seevastu doktorikursused on hiinlasi pilgeni täis. Viimased on moodustanud kadestamisväärsed toetusgrupid, mis 5 õppeaasta jooksul lasevad ilma prantsuse keelt oskamata bürokraatilike asjatoimetustega toime tulla, koolis järje peale saada ning koos idamaised pühi tähistada. Peale õpinguid suundutakse tavaliselt tagasi kodumaale, sest inglise keele oskus pole piisav USAs töötamiseks.

Mis peitub hiinlaste edu taga? Kahtlemata kõva selektsiooniprotsess kodumaal, mille tagajärjel jõuavad siia vaid parimad, lisaks hirmkõva töömentaliteet, mis enamiku lääne-eurooplastest häbisse jätab ning viimaks ka see alternatiivsete valikute puudumine. Kui sa ei räägi sõnagi kohalikku keelt ning viibid võõral kontinendil, siis ainsaks väljapääsuks ongi olla enda referentsgrupi parimate seas.

Linnapildis aga muutub igat laadi füüsiliste karakteristikute järgi lahterdamine võimatuks: keskmine kohalik sarnaneb pigem marokolasele kui pariislasele ning mind peetakse siin autsaiderina suisa blondiks. See võibki osutuda põhjuseks, miks lõimumine siin niivõrd edukas on: rassilise dihhotoomia asemel eksisteerib palju rohkem vahepealset maad.

Seevastu torkab avalikus ruumis teravalt silma subkultuuriline vastandumine. Üllatavalt suur on fuckboide kontsentratsioon, kelle mina defineeriksin kui isiku, kelle hobide hulka kuulub kanepi suitsetamine, cat calling, mobiilist eriti räige kohaliku gängsterräpi kuulamine ning igasse võimalikult avalikku kohta urineerimine. Fuckboi eristamiseks tänaval piisab täheldada viimase moe järgi valitud Nike botaseid, obskurantse tekstiga värvilist wifebeaterit, tagurpidi pähe sobitatud nokkmütsi ning hambus olevat koni. See võib küll tunduda nagu tavalise teismelise kirjeldus, ent mind üllatas just, et see labasus ja kultuuritus siin ka täiskasvanute seas nii valdav on.

Tavatarkus vihjab sellele, et mida väiksem linn, seda vähem julgevad inimesed teistest erineda. Toulouse'i kohalike puhul aga on see kultuuriline homogeensus märksa suurem kui Eestis. Inimesed riietuvad sarnaselt, tegelevad sarnaste hobidega, hoiavad oma maailmapilte sünkroonis jne. See ei kehti ainult fuckboide kohta. Ma ei jõua ära loetleda, mitmel inimesel siin päeva jooksul võib näha Ralph Laureni polot, Stan Smithi tosse ja uut iPhone'i. Brändid on elu. Osaliselt on see kahtlemata tingitud suuremast maksevõimest: kindlasti on ka Eestis paljud, kes sooviks läbi kitsalt istuva Bossi klubisärgi enda väärtust signaliseerida, kuid selleks piisavalt ressursse ei oma.

Ning et ei tunduks, et ma olen kapitalismi või brändide vastane, siis vastupidi, teadus väidab, et disainerriiete kandmine võib elus kasuks tulla: teadus. Mind üllatas pigem see üheülbalisus.

mémoire

Olgugi, et auditoorne koolitöö on juba mõnda aega läbi, ei tähenda see veel täiemahulist suve algust. Viimasel ajal olen ennekõike tegelenud "uurimistööga". Tegelikkuses kujutab see endast loomulikult ette pigem seda, et beebid lastakse suurte kaladega korraks vette ja jälgitakse vaid, et nad täitsa ära ei upuks. Esimese aasta lõputööd pigem tõsiselt ei võeta: ei toimu kaitsmist, maht on vaid ~20 lehekülge, originaalne osa on vabatahtlik, ehk sisuliselt võib piirduda ka referaadiga. Tagantjärgi tarkuse järgi sai tehtud väga õige otsus, sest pikemad praktikaperioodid mu kursusekaaslastel ulatuvad kuni kuue kuuni ning nagu eeldasin, siis midagi väga huvitavat nad ei tee.

Siiski olen üritanud kogemusest võtta maksimumi. Kirjutan teoreetilist tööd reputatsiooniefektide teemal mänguteoorias (intuitiivselt: kuidas luua ning ära kasutada mainet?). See on esimene kord, kui puutun kokku nn. "kõva" teooriaga ning kohati on see väga hirmutav. Minu juhendaja esimesed sõnad teemat kuuldes olid "edu... sul läheb seda vaja". Ometi olen seni ellu jäänud ning kirjutasin täna esimese oma tõestuse, oli väga uhke tunne :) Kuid isegi keerulise teema puhul on 20 lehekülge 2.5 kuu jooksul kirjutada äärmiselt lihtne, nii et olen keskmiselt töötanud ~2 tundi päevas, pühendades enamiku ajast trennile, pidudele, matkamisele ja päevitamisele. Maikuu alguse 30kraadine leitsa ei ole samuti töömotivatsiooni leidmist hõlpsamaks teinud.

Juhendajaks sain vinge onkli, kes esimese semestri õppejõududest ehk meeldejäävaim oli. Lisaks väljapaistvale CV'le on tegemist ühe nutikaima inimesega, kellega minul on olnud au kokku puutuda. Kui läksin tema juurde mudeliga, mida olin peas ligi nädala silunud-mälunud, pani ta selle tahvlile 2 minutiga puhtalt kuuldu põhjal kirja ning tõi kohe ka vead välja. Mul ei jäänud muud üle kui pomiseda, et see oli lihtsalt esialgne idee.