l'école d'economie

Kuna eelmine postitus kooli teemal tuli tiba morbiidse tooniga, siis tekkis soov seda täiendada. Peale esimese kohanemisšoki üleelamist on Prantsuse haridussüsteem mulle märksa enam meeltmööda. Eks neist täielikult naeruväärsetest sekeldustest, mis meelde tuletavad, et viibid suurte mõtlejate maal, lõpuni lahti ei saa (meie raamatukogu oli 8 kuud remondis - selle ajaga värviti uksed lillaks ning vahetati põrandad ära. nädal pärast avamist ei töötanud koopiamasin, kaardilugeja ning lift. jaapanlasest koolivend: "we just wanted to study :(" ), kuid üldjoontes toimib süsteem normaalselt.

Eksamid on täielikult standardiseeritud, kasutada tohib vaid pastakat ning ühte kindlalt kalkulaatorimudelit. Sinu anonüümset tööd (sest nime asemel ehib eksamilehte triipkood) parandavad kaks erinevat inimest, kusjuures kumbki ei tohi olla otsene praktikumijuhendaja. Kõik lõpueksamid toimuvad samal nädalal, mis oli minu jaoks huvitav kogemus, sest lisaks aine sisu omandamisele nõuab see oskuslikku päevaplaani optimeerimist. Sarnaselt Tartus kogetule on ainepunktide maht küllaltki suvaliselt pandud: mõni 3EAP aine on kordades lihtsam kuuesest. Ma ei ütleks, et see on probleem, pigem lisatingimus, mida iga tudeng peab valmistumisel arvesse võtma.

Äärmiselt tõsiselt võetakse õppeainete tagasisidet. Vahetult enne tähtaega tuletas iga õppejõud nii loengu alguses kui lõpus meelde, et asi tehtud saaks. Ilmselt kasutatakse seda doktorantide ning abiprofessorite distsiplineerimiseks. Protsess ise on tehtud vabatahtlikuks, et vähendada rämpstagasiside osakaalu. Näiteks Tartus rakendasin ma tihti AC/DC või AAAA tehnoloogiat, sest vastasel juhul ei saanud ÕISi edasi kasutada. Kuna nii tegid paljud, siis tekib küsimus, et milleks üldse kogu see jama.

Väga läbimõeldud on magistri teise aasta suundadesse jagamise protsess, mis üritab lahendada seda probleemi, et doktorisuunale on tahtjaid oluliselt rohkem kui kohti. Lugesin artiklit, mis kirjeldas, kuidas süsteemi disainimisel kasutati mänguteoreetilisi argumente, et maksimeerida tudengite rahuolu ning kooli konkurentsivõimet. Oh, ökonomistid... Ka nn. job market placement, mis on iga doktorandi jaoks kooli juures kõige olulisem (sisuliselt: kuhu keegi peale lõpetamist tööle läheb), oli eelmisel aastal väga roosiline. Üldiselt ei ole Euroopa koolid selles aspektis väga edukad, ent meilt mindi eelmisel aastal Columbiasse, UCLAsse, SUNYsse, Humboldtisse ning Pariisi HECi. Nii et kõik traditsioonilised kriteeriumid, mille alusel majanduskoole hinnatakse, on siin muljetavaldavalt täidetud.

Veel saaks kiita tudengite poolt välja antavat ajakirja TSEconomist, mida dekaan juba avapäeva kõnes ülistas. Tol hetkel tundus see tavalise kolkastiilis tillimõõtmisena, ent nüüd tean rääkida, et non-profit tudengiajakirja kohta on kaliiber väga-väga kõva. Viimane number sisaldas arvamustükke Stiglitzi ja Tirole'i poolt ning viimase Nobeli puhul oli sõna antud tema endistele õppejõududele-õpilastele ehk siis peamiselt rodu Harvardi-MIT inimesi. Ei ole eelmiseid numbreid lugema jõudnud, kuid ka need ei näi esmapilgul alla jäävat. Tegelikult reklaamin ajakirja seetõttu, et esikaanele sattus minu Instagrami pilt:

Suve hakul lugesin foorumitest hirmulugusid, kuidas Toulouse'i prantslaslikult arrogantsed professorid ei hooli tudengitest karvavõrdki ja soovivad vaid enda teadustööle keskenduda. Tagantjärele võin kinnitada, et see oli 1-2 äärmiselt kibestunud indiviidi lora, mis ilmselt enda halbade tulemuste tõttu kooli maha tegi. Olen täheldanud hoopis vastupidist: mida nimekam ja paremate publikatsioonidega õppejõud, seda abivalmim ning oskuslikum õpetaja. Selle semestri "pärliteks" olidki pigem uued õppejõud. Üks neist oli nii logopeedi kui kalligraafi abi vajav, lisaks ka askeetlike slaididega, mistõttu jäi meie maailmaid semestri lõpuni lahutama kommunikatsioonibarjäär.

Seevastu TA'd ehk eesti keeli õppeassistendid on olnud muljetavaldavad. Kuna nad on selle sama kadalipu juba korra läbinud, siis oskavad tihti professorite abstraktsest mõttelendudest tagasi maa peale tuua ning anda praktilisi näpunäiteid eksamiks valmistumisel. Üks assistent pidi meie rühma tunnikese jagu lohutama peale Verduni lahingule sarnanenud makro vaheeksamit, mis nii mõnegi õrnema närvikavaga inimese silmanurka pisara tõi. Lisaks sellele ei ole harv juhus TAdega ka samale korteripeole sattuda, sest TSE inimesed näikse lihtrahvaga mitte väga sotsialiseeruvat.

Olen palju kuulnud grad schooli sotsiaaldünaamikast, kus omavahel ei jagata materjale ega head nõu, sest tudengid konkureerivad ometi PhD kohtadele ning ratsionaalsete ökonomistidena ei ole mõistlik teisi järgi aidata.

Enda kursuse põhjal küll seda väita ei saaks ning meil on välja kujunenud traditsioonilised study grupid, kellega kodutöid arutatakse. Semestri lõpus võib Facebookis näha hordide viisi prantslasi, kes on mitu kuud järjest pidutsenud ning paluvad loengukonspekti ning isegi nemad saavad selle, iseasi kui kasulikuks see viimasel hetkel osutub.

Sügavaid sõprussidemeid tekib harva, kuid see on omane joon kõigil gen Y kosmopoliitidel, kelle homne päev võib ootamatult kuhugi maailma teise otsa lennutada. Lisaks kõigele muule ilusale on sõprus peamiselt funktsioon ajast ning see on peamine ressurss, mida meil kõigil praegusel eluperioodil napib. Pealiskaudsust ilmestab näiteks üks rastapatsidega saksa Erasmuse tudeng, kes embas mind viimasel õhtul palavalt ning ütles, et olen alati oodatud Berliini tema koju techno muusikat kuulama ja kebabi sööma. Olin tolleks hetkeks temaga vestelnud ehk kolm korda...

vie en images

vahel läheb rattaga lappesse

klassikaline lõunasöök. NB: soovitan Carrefouri tuunikala mitte tarbida, kui ei ole just huvi salmonelloosiga poolteist nädalat kodus hinge vaaruda

k...

getting a bit weird now

Toulouse'i metroo on ilmselt maailmas ainus, mis on täisautomeeritud, ent suudab ~10 korda aastas ikkagi streigi tuttu sulguda

umbes sellisel tänaval surid Bruce Wayne'i vanemad

see-eest novembris avatud raamatukogu on ütlemata seksikas

no ikka väga seksikas...

vähemalt möödus Halloween kainelt

mu kodu lähedal on ajaleheputka, kus kohtlase ilmega habetunud vanamees müüb lektüüri. märkimisväärne on see, et kaubaks ei lähe mitte Kroonikad, vaid poliitilis-majandusliku sisuga ajakirjad. pildil 4 prantsuse nimekamat ökonomisti

ning oi, kuidas prantslased oskavad tähistada

keset tänavat karussell? miks mitte

käisin art kinos - pilet 4 eurot. kusjuures plaza-laadses ultramodernses kobarkompleksis reede õhtul interstellar ka ainult 5 euri pilet

see on üks näide edukast incentive designist

värise, victoria's secret

veidi maastikuvaateid romantikutele:

60cm pitsa otse kodu kõrvalt

tavaline nädalavahetus enne eksameid

Ja viimaks, natuke nuputamist mälumängusõpradele. Sudoku asemel või niimoodi...

Noël

See on läbi... Vaimse tervise, sotsiaalelu ja tervislike eluviiside hinnaga, kuid ikkagi läbi. Tegelikult ei ole plaanis üle dramatiseerida, sest viimane koolinädal oli peamiselt ainult kirjutamise lõbu (4 päevaga 5 eksamit ning 2 projekti), peamine stressisperiood jäi Halloweeni ning jõulude vahele. Jõudsin selle aja jooksul vist ühe korra kalduda kõrvale trajektoorist kool-kodu-raamatukogu-toidupood, kui külastasin tunnikeseks kohalikku jõuluturgu (mis on muuhulgas kaubavaliku ja hindade poolest muljetavaldavam kui paljukiidetud Tallinna ametivend ning lisaks ei ole ohtu, et valesti kinnitatud kuusepuu su eluküünla enneaegselt kustutab). 

Ilmselt oleks mõistlik alustada sealt, kus viimati pooleli jäin: olin rõõmsameelne välistudeng, kes ootas vaheeksamite läbisaamist ning sügispuhkust, et minna kambakesi Barcelonasse kaheldava väärtusega otsuseid tegema ning et võtta viimast artriidieelsest eluetapist. Kõik läks hästi kuni teise vaheeksamini (neid oli kokku kolm), mille jaoks olin enda lõpmatus elutarkuses valmistunud ehk kaks tundi. Needless to say, elu õpetas ja õpetas karmilt. Kes on kunagi Mortal Kombatit mänginud, see teab, kuidas peale matši lõppu on võimalik enda abitult vastaselt paljaste kätega elu võtta, mille järel ilmub ekraanile verega kirjutatud "FATALITY" - umbes sarnane tunne kui tol ohvril oli minul sellel eksamil. Küsimuste asemel kippus mõte minema hoopis tulevasele elule Maxima lao logistikajuhina.

See sundis ka katkestama kõik puhkuseplaanid põhjendusega "ma pean rohkem õppima" ning lõpuks ei läinudki keegi meist kuhugi, sest olin neis tekitanud süümepiinad. Viimane vaheeksam toimus esimesel puhkusejärgselt päeval ning läksin sinna enesekindlamalt kui Kanye West iseendaga kohtingule suundudes. Poole tunni pärast ilmnes, et üks ülesanne hõlmas täpselt seda osa, mille olin kahe silma vahele jätnud. Kokkuvõttes: m a s e n d a v. Sain hiljem ka tulemused teada: mingi väga umbkaudse hinnangu kohaselt olin kahe eksami puhul ülemise 10-20% seas, Maxima-eksamil aga kuskil mediaani lähedal. Kuna olin eesmärgid oluliselt kõrgemale seadnud, valmistusin lõpueksamiteks märksa põhjalikumalt.

Peale seda saabus mõningane hingetõmbeaeg, mis kulmineerus Halloweenipeoga. Olin salamisi lootnud enda mustanahalise noorpoeedi Lil Wayne'i kostüümiga auhinda võita, ent need jagati vaid korraldajate sõpradele. Nutsin end tualettruumis tühjaks ning läksin edasi pidutsema - see oli ilmselt kogu õppeaasta parim kooli poolt korraldatud pidu. Üldiselt on ööelu Toulouse's väga vilets, kuid seda ühist joont olen täheldanud kõigis linnades, mis ei jaga lõbusat idaeuroopalikku joomakultuuri.

Järgnev periood kuni eksamiteni möödus konserveeritud pelmeene ning kartulikrõpse nosides ja korrates. Kui semestri alguses olid mitu ainet puudulike taustteadmiste tõttu tundunud kui hiina keel, siis lõpuks suutsin vahe kursuse tipuga enam-vähem tasa teha. Viiest eksamist neljaga olen rahul, viimane küll ebaõnnestus veidi, ent see oli ka kõige raskem ning ilmselt läks aia taha paljudel - järelikult tuleb lootma jääda halastuspunktidele. Projektide ja kõigi applied asjade pärast, mida sel semestril tegime, eriti muret ei tunne, sest arvan endiselt, et olen programmeerimise ja empiirilise töö oskuse poolest kursuse parimate seas. Puudujäägid tulevad just sealt puhta matemaatika poole pealt, kuid tundub, et vaikselt hakkab ka see külge jääma.

Meie kursuse tipp koosneb eranditult Hiina päritolu tudengitest, kes on lisaks heale taustale ja kõrgele intelligentsile ka veatu tööeetikaga: kui mina õppisin novembrist detsembrini iga päev hommikust õhtuni, siis nemad tegid niimoodi terve semestri. Üritan nende pealt natuke ka snitti võtta, näiteks soetasin õppe-eesmärgil iPadi, mis tundub olevat tõesti produktiivsust suurendav mänguasi. Olen veidi üritanud nendega ka sõbruneda, ent indiviididel, kes nõnda palju töösse panustavad, on tahes-tahtmata muude elu aspektidega veidi raskusi... :) Detailidesse ei saa vist laskuda, sest tuleb välja, et paljud mu koolikaaslased loevad seda blogi Google Translate'ga.

Nüüd puhkan paar nädalat Eestis ning jaanuari alguses lendan tagasi, sest juba esimesel nädalal on vaja esitada ökonomeetrilise projekti kavand. Uuel semestril jõuab ehk ka Pariisi või kuhugi mujale reisida, mõne nädalavahetuse jagu aega peaks ikka leidma. Järgnevalt postitan aga pilte ja lõbusaid lugusid, sest tegelikult jõudsin kooliseinte vahelt välja ka.

le rage

klassikaline internett siis kui on vaja 200MB õpikuid alla tirida... viimati nautisin selliseid kiiruseid 98. aastal, kui keelasin vanematel telefoniga rääkimise, et saaks dial-up ühenduse peal Neopetsi mängida

kooli eelajaloolise Moodle'i veateade igal teisel nädalal... damn right he SHOULD

nuux

Prix Nobel

On raske sõnadesse panna, kui uhke on hetkel siin viibida. Nagu ennustasin, võitis Tirole eile Nobeli preemia (kui keegi soovib väikse tasu eest abi spordiennustustega, siis palun saatke e-mail). Sellega sai alguse tõsine Tirole'i-maania, mis tähendab, et kõik TSE nimega riided ning meened on välja müüdud ja järgmise aasta partii täis broneeritud. Täna toimus kooli hoovis ametlik tseremoonia, kus minule tundmatud Prantsusmaa kõrged ametiisikud meest õnnitlesid ning see nägi välja umbes selline:

Hulluse põhjustanud meest võib silmata laval. Pilt: Dafne Capisani

Peale kõnet, mille lõpus ta heldimusest ning ehk ka hiljutiste sündmuste tõttu (septembris suri küllaltki ootamatult meie kooli dekaan) paar pisarat poetas, ründas Tirole'i vähemalt sajast inimesest koosnev hord, kes tahtsid kõik selfie'sid ning pilte teha (nii et kui keegi plaanib Nobelit saada, siis arvestage ohuga teismeliste poolt trambitud saada). Muheda mehena nõustus ta kõigi soovidega ning suutis tund aega hiljem piiramisrõngast välja murda alles siis, kui nentis, et peab Financial Times'i intervjuule jõudma.

Miks olla rõõmus, et Tirole võitis?

Küllaltki väikese teaduskonnana, kus kõik teavad kõiki, on selline sündmus juba niigi tugevat kooliidentiteeti kordades turgutav, mida tõestab ka kooli meenete kadumine lettidelt. Lisaks on lootust, et järgmisest aastast suureneb nii riiklike kui erasektori sponsorite arv ning suudetakse kooli paigaldada konditsioneerid! Lisaks on loomulikult kirjeldamatu tunne viibida nii lähedal cutting edge teadustööle. Kes aga materialistlikuma mõtlemisega, siis võib seda sündmust tõlgendada ka nii:
olenemata tulevasest karjäärivalikust on iga tudengi CV eilsest alates tugevam, sest kool on võrreldes varasemaga rohkem maailmakaardil. See tähendab, et saadavate töökohtade arv ning pakutav palk on varasemaga võrreldes vähemalt mingi tõenäosusega suuremad. Kui diskonteerida kõik oodatud tulevased rahavood tänasesse päeva, on Tirole'i Nobel järelikult samaväärne sellega, kui keegi oleks eile igale tudengile lihtsalt niisama mingi rahasumma pihku ulatanud :)

Miks olla kurb, et Tirole võitis?

See tähendab, et minu soovitud erialale suureneb Euroopa-siseste kandidaatide arv järgmiseks aastaks mitmekordselt.


Kuid nüüd muud juttu.

Ühel sumedal suveõhtul Tallinnas, kui ma enda Panga juhendajaga õlut joomas käisin (oh, kus olid õndsad ajad! kui ma veel ei teadnud, mis on korrespondentsi hemi-pidevus või et mis hea pärast ma seda tõestama peaksin), rääkis ta mulle, kuidas esmakordselt Tartust välismaale õppima minnes oli raske aru saada, kuidas inimene nii palju tööd suudab teha. Nüüdseks hakkan aru saama, mida ta mõtles.

Olen jõudnud punkti, kus ainuüksi auditoorne töö võtab ligikaudu 30 tundi nädalas ning kodus ülevaatamine teise sama palju otsa. Vahel sekka ka mõni kodutöö, ning lisaks tuleb vahepeal meelde ka magada, süüa ning trennis käia. Ainsaks lohutuseks on, et hetkel ei ole iganädalasi problem set'e. Kuid järgmisel nädalal toimuvad kaks esimest vahe-eksamit, mis loomulikult on kõige jäledamat sorti: liiga vähe aega, loenguväliste elementide sisselülitamine terade eemaldamiseks sõkaldest ning absoluutne hindamine. Siis toimub nädalane vaheaeg, mille käigus ehk õnnestub uuesti Barcelonat väisata, ning peale seda on kohe esimesel päeval kolmas vaheeksam. Detsembris on aga samale õppenädalale paigutatud lausa 5 lõpueksamit ja 3 projekti!!!

Mul juba oli väikestviisi mental breakdown, kui ma kogu seda õppemahtu esimest korda hoomasin, nägin 3 ööd järjest katkendlikes unenägudes matemaatikaülesandeid ning käisin insomniaga võideldes loengus, kus üks kord läks tahvlil oleva valemi peale süda nii pahaks, et tahtsin ees istuva Hiina neiu Hello Kitty ranitsasse oksendada. Nüüd olen enam-vähem maha rahunenud, kuid selline tunniplaan tähendab ühtlasi seda, et blogipidamine tuleb mingiks ajaks katkestada, sest nädalas on vaid piiratud arv tunde ning neid on juba praegu liiga vähe.

Mõtlesin üks päev, et naljakas on jälle iga päev kaheksaks kooli minna, meenutab gümnaasiumit. Ainuke erinevus on, et kui keskkoolis sai peale nelja seljakoti külma rahuga nurka visata, südaööni arvutimänge mängida ning loota, et jõhkardist vene keele õpetaja kodutööd ei küsi, siis siin on ka igal vabal hetkel kuskil südametunnistuse sopis piinamas kohustustekoorem. Isegi, kui ei ole midagi teha, siis võiks ju midagi teha! Grad studentil ei ole kunagi vaba hetke.

Hiljutiste sündmuste valguses tundub doktoriraja programmi sisse saamine vähemalt siin koolis küllaltki ebatõenäoline, kuid see on vaid lisapõhjus pingutamiseks. Kui ebaõnnestud, andes endast kõik, siis saad vähemalt teada, kus on su piirid. Vastasel juhul jääd kogu eluks mõtlema "mis oleks saanud kui...". Või nagu ütleks lembelaulik Pitbull: reach for the stars, and if you don't grab them at least you'll fall on top of the world.

Nii et, sorri kutid, ent järgmine kord kirjutab väga-väga heal juhul vaheajal, kuid suure tõenäosusega detsembris. Lõpetuseks veidi pilte:

Prantslased ei suuda ikka ajaloost õppida

Vähemalt on meil endiselt iga päev umbes 23+ kraadi ja majad ilusad

See tunne kui sa saad SELLE tooli

Tegelikult on vist suht roosa linn jah

NB! Käisin eestlaste kokkutulekul ja sain teada, et Toulouses on vene pood, kust saab tatart! Nende kodulehel oli küll loetletud vaid viin ja kaaviar, ent eks see ole classic vene marketing...

l'argent

Kui sa teatad inimestele, et asud nüüd Lõuna-Prantsusmaale õppima, siis on esmane reaktsioon ikka "ah mis me rikastest räägime..." või "mõned saavad ikka häid asju lubada omale". Jah, agregeeritud hinnaindeksite järgi on elu siin kordades kallim kui Eestis, kuid siin tuleb mängu fakt, et tudengina ei huvita sind kõik üldistatud ostukorvi osad ning sul on võimalus tarbimist piisavalt ümber kujundada, et mitte end surnuks maksta.

Rendihinnad ning teenused, mis ei konkureeri rahvusvahelisel turul ning on selles mõttes sunnismaised, on loomulikult siin kallimad. Ühetoalise stuudio üür kesklinnas on umbes 2-2.5x kulukam kui Tartus. AGA igal tudengist üürilisel on võimalik taotleda renditoetust, mis katab umbes kolmandiku sellest hinnast. Lisaks on ka sotsiaaltoetus, mida sissetuleku alusel on võimalik taotleda (Prantsuse mõistes on vist kõik Eesti sissetulekud madalad, nii et sellega ei tohiks probleemi olla). Need kaks toetust lubavad mugavalt üürida kesklinnas oma korterit ning jääb veel veidike taskurahagi. Ma ei hakka rääkimagi erinevatest stipendiumitest, mida taodeldes võib saada rikkaks nagu kröösus. Mõte seisnes selles, et sotsiaal- ja elamistoetust on võimalik saada igal tudengil, olenemata õppeedukusest - neosotsialistliku riigi võlud...

Kuna ma tarbin sama palju toiduaineid kui keskmine kolmeliikmeline pere, siis on see eelarves suuruselt teine väljaminek. Esimesel päeval Toulouse's sattusin kergesse paanikasse, sest eelnimetatud linna kalleimas toidupoes, mis ühtlasi asub minu kodu kõrval, kulus ainuüksi ühe õhtusöögi materjalile 15 euri. Hakkasin juba vaimusilmas kaaluma erinevaid viise, kuidas loengute vahel oma keha müüa, et ots otsaga kokku tulla, kuid järgmisel päeval sain aru, et sellest Prantsuse Stockmannist eksisteerib ka odavamaid magasine. Hinnanguliselt pakun, et keskmiselt on toit 15-20% kallim kui Eestis aga siin tulebki mängu ostukorvi restruktureerimine.

Kui ma Eestis olin kõva fitnessiguru ja toitusin peamiselt gluteeni- ning laktoosivabalt (ilmselt midagi paleo-dieedi sarnast, kuid muidugi mitte nii rangelt), siis siin vitsutan mõnuga baguette'i juustuga. Stereotüübid peavad paika ning sai, juust, vein jms on Prantsusmaal naeruväärselt odavad ja nii ongi mul hetkel külmikus kolme erinevat sorti juuste. Problemaatiline on see, et erinevalt Hispaaniast on siinsed kohalikud puuviljad väga kallid (aitäh ebaefektiivsed prantsuse põllumehed). Kuna minu ihne käsi neid ostukorvi tõstma ei küündinud, sõingi esimestel nädalatel küllaltki vitamiinivabu asju. Kui aga silmamunad kollakaks tõmbusid ja sõrmeküüned ära kukkuda tahtsid, otsustasin, et skorbuuti suremiseks on veel veidi vara ning läksin löödult kalleid õunu ostma.

Aga umbes sel ajal avastasin ka LIDLi, mille kohta nüüdseks veendunult arvan, et selle poe asutajale tuleks anda Nobeli rahupreemia, et ta alamklassidele odava leiva kättesaadavaks on teinud. Seal poodlemas käies kulub toidule umbes sama palju või isegi vähem kui Eestis. Miinuspooleks on poe räpane interjöör (à la Säästumarket) ja moslemi immigrantidega odavate munade pärast tunglemise vajadus, kuid tasuta toidu nimel oleksin enamakski valmis.

"How come LIDL can afford to sell everything so cheap?"
"Well, son, it's simple economics... I don't understand it at all."

Kui toit välja arvata, siis on sisuliselt kõik tarbekaubad odavamad (s.h riided, spordi- ja matkavarustus, tööriistad jms). Väljas söömine on restoranis küllalt kulukas, kuid keskmises väga legitiimses kiirtoidukohas saab eine 6 euroga. Jõusaal - 30 euri kuus. Piiramata sõnumitega, mõne tunni kõneaja ja väikse portsu internetiga kõnekaart - 2 euri kuus. Kodukindlustus - 1 eur aastas. Piiramata mahuga transport velo näol - 20 euri aastas. Jalgpalli kõrgliiga piletid on vist kuskil 20 euri kanti, kuid PSG'ga mängu puhul tõusid kuni 40ni. Tudengi meelistegevus - alkoholi liigtarbimine - ei vii samuti pankrotti, normaalse veini saab 2 euroga ning happy houril on baaris pint 3. Nagu näha, ei ole siinne elu Eestiga võrreldes väga kulukas... ja kes tahab omale allasurutud vihast kõhtu kasvajat saada, siis mõelgu, millised on keskmised palgad :)

TOP 3 asja, millest ma puudust tunnen:

3) Poola õunad. Olen küll püüdnud prantslastele seletada kontseptsiooni, et õuna kilohind peaks olema 50 senti, kuid nad ei näi väga mõikavat.
2) Kaerahelbed. Ilma naljata, see linn on millegipärast kuulutatud kaerahelbevabaks tsooniks. Ma olen viimased 3 aastat igal hommikul neid söönud ning ei ole ka mingit kavatsust seda traditsiooni lõpetada. Õnneks otsustas minu kallis ema, et poeg võib veel kiduraks kätte minna ning pani posti järgmise saadetise, mis oli nii ilus, et võttis kohe silma märjaks:

1) Ilusad Eesti tüdrukud :)

PS: Toulouse on ikka kuradi kaunis linn.

Pilt by: Yosuke Ijiri

Jean Tirole

OMG! Nägin viimaks ära meie kooli tõelise superstaari Jean Tirole'i. Õigemini olen teda hoovi peal ka varem silmanud, ent täna siis lõpuks ka loengu kuulajana. Majandusinimestele piisab juba sellest nimest, et jalg värisema hakkaks, ent teistele selgituseks, et tegemist on mehega, kes on ühes isikus TSE president, Euroopa tuntuim majandusteadlane (kogu maailmas tsiteerituselt 7. kohal), MIT külalisprofessor, üks kõige tõenäolisemaid tulevasi Nobeli laureaate ning veel palju-palju muud.Loomulikult tundsin end seal saalis kui 15-aastane tüdruk Tanel Padari kontserdil. Ilmselt ei olnud ma ainuke, sest auditoorium oli pilgeni täis inimesi bakalaureuse 3. aastast kuni kõige nimekamate õppejõududeni.

Loeng ise oli intellektuaalomandi ning patentide teemal, mis tänapäeval küllaltki aktuaalne on (ning Tirole oskas seda tudengile lähemale tuua, rääkides Apple'i ja Samsungi nutitelefonisõjast). Kuna mu 1. aasta koosneb sisuliselt vaid puhtast matemaatikast, siis oli midagi rakenduslikku kuulata väga hea vaheldus. Oli rõõmu, kurbust, naeru ja pisaraid, kuid mina jäin rahule. Kohati oli näha, et Tirole pidi end tehnilise poole pealt tagasi hoidma, sest publik ei koosnenud vaid doktorantidest. Küsimuste voor jäi küllaltki hõredaks, sest ega paljud mudeleid ei mõistnud ning eks jäi julgusestki puudu. Lõpuks esitasid küsimuse ainult meie kooli dekaan, mõned M2 doktorisuuna inimesed ning mina (Tirole ütles, et huvitav küsimus, võime hiljem edasi arutada :3 13. oktoobril saab teada, kas ma võin öelda, et Nobeli laureaat pidas mu küsimust huvitavaks või mitte. Esimesel juhul võin nüüd rahus surra).

Eks tema staatust siin näitas seegi, et peale loengut moodustus umbes 10-st inimesest koosnev järjekord, kes kõik tahtsid koos pilti teha. Olen seega viimase poole aasta jooksul näinud kahte tõeliselt nimekat majandusteadlast, sest suvel sain Eesti Panga kaudu käia ka konverentsil, kus peaesineja oli top20 naissoost ökonomistide hulka kuuluv Stephanie Schmitt-Grohé. Kumbki ei jäänud mu ootustele alla, Majandusteadlane ning majandusteadlane on ikka selgelt eristatavad.

Siinse kooli üheks suurimaks plussiks ongi see, et suuri nimesid käib küllaltki tihti läbi. Toulouse'i ülikool korraldab sotsiaalteaduste loengutesarja, mida väisavad UCLA, Harvardi jms suurte nimede professorid. Eelmisel nädalal esines näiteks üks Hollandi professor, kelle TED Talkil on Youtube's umbes 6 miljonit vaatamist. TSE ise korraldab iga kahe nädala tagant akadeemilisi loenguid, kusjuures tänane oligi esimene, nii et jään huviga ootama, kuidas nad seda üle trumbata kavatsevad. Intellektuaalselt on selline keskkond väga stimuleeriv.




Kuid kõik ei ole nii ilus kui tundub. Korraldusliku poole pealt on TSE kõige halvem kool, mida ma olen elus näinud. Puuduvad igasugused nõustajad, orientatsioon, meilidele ei vastata, eksamikuupäevad saab teada heal juhul nädal enne, peahoones (Toulouse'i ülikool) ei räägita inglise keelt (registreerimisprotsess võttis samuti umbes 4 tundi, sest kaardiga ei olnud võimalik maksta (see-eest sai maksta tšekiraamatuga.... minu viimane kokkupuude sellise esemega oli 10-aastaselt Miki Hiire koomikseid lugedes, seal vist onu Robert kasutas seda)), raamatukogu on remondis ning seda ei avata ilmselt ka mid-term eksamite ajaks, nii et paberkujul pole materjale võimalik saada, valikained kattuvad pidevalt ning administratsiooni ütleb selle peale külma näoga "valige siis sellised, mis ei kattuks", kooli Moodle süsteem on umbes samal tasemel kui Eesti IT-lahendused 2002. aastal, kooli WiFi on katkendlik ning mõnedes ruumides ei töötagi, arvutiklassides ei ole arvutitesse installeeritud samad programmid (see tähendab, et osades praktikumides pead sa ise vajaliku tarkvara installeerima.. kuid seda ei saa teha, sest sul puuduvad administraatoriõigused), arvutipraktikumid on tunniplaani planeeritud umbes niimoodi, et klassis on 3x rohkem inimesi kui peaks, koolis puudub konditsioneer (kardan, et kevadise eksamiperioodi ajal saab sellest suur probleem), vajalikud administratiivtöötajad on pidevalt puhkusel/streigil/komandeeringus... seda nimekirja saaks veel jätkata.

See ei tähenda, et TSE oleks halb kool, Prantsusmaal käivadki lihtsalt asjad niimoodi. Inimestele, kes sellega kohaneda ei suudaks, ei soovita. Minu kursaõde võttis juba 2. nädalal paberid välja ning läks Nottinghami. Mina oli muidugi juba internetist varem kriitikat lugenud ning end vaimselt selle jaoks ette valmistanud. Lõppude lõpuks on ülikooli juures kõige olulisem õppejõudude kvaliteet (ja suhtumine). Kui see on olemas, siis pole oluline, kas loeng toimub ultramodernses Skandinaavia amfiteatris või India katuseta kivipõrandal. Kes aga sellist askeetlikku maailmapilti ei jaga, sel siia asja ei tohiks olla. Teadustöö pürgimusega inimeste jaoks on see nagu Sparta: teed aasta aega matemaatikaülesandeid ning kui su keskmine hinne on piisavalt kõrge, siis jääd ellu. Vastasel korral: jalaga rindu ja lendad kuristikku (loe: hakkad turunduseinimeseks :S).

Et mitte liialt morni muljet jätta, tooks välja veel ühe helge aspekti. Kuna kool on viimasel ajal puhta researchi pealt võtnud suuna ka ärile, siis on kokku pandud TSE Alumni veebiplatvorm, mis on sisuliselt nagu Facebook/LinkedIn meie kooli raffale. Muuhulgas on seal ka tööpakkumised, mida viimati oli ligikaudu 200 ning praktika/entry level kohtade palgad algasid 2000€ netost :)


Et kooli teemale joon alla tõmmata, siis lisan siia mammutpostitusse veel veidi infot enda kursustest. Põhiainetest on kõik talutava raskustasemega. Ökonomeetrias neelame materjali küll kohutava kiirusega (olen kuu ajaga ainult selles aines teinud üle 100lk tõestusi vihikusse), kuid see on peamiselt maatriksalgebra manipuleerimine mõne elemendiga matemaatilisest statistikast, nii et mitte midagi üle jõu käivat. Mänguteooria on loengus metsikult igav, kuid praktikumis huvitav (ühtlasi olin sunnitud lektorit vahetama, sest vana oli küll huvitav, ent vaimselt tuntavalt ebastabiilne). Makro PhD raja kursus on oodatust kergem. Nad lennutavad iga nädal Pariisi keskpangast habemiku kuti siia, et too meile sissejuhatavat dünaamilist optimeerimist õpetaks ja siis tagasi lendaks (kuigi iga doktorant suudaks sama kursust anda). Programmeerimisainetes olen endiselt vist TSE taseme jaoks liiga edasijõudnud, näiteks küsis praktikumi läbiviija eelmisel nädalal minult nõu, kuidas mingit spetsiifilist käsku jooksutada. Kuid siis on mu pure math valikained: dün. optimeerimine ja tõenäosusteooria, kus ma peale igat loengut tunnen end kui maailma kõige rumalam inimene. Ainsaks lohutuseks on, et veel 2 aastat tagasi õppisin ma riigiteadusi ja ei saanud päris täpselt aru, mis on osatuletis. Ehk toimub ka selle semestri lõpuks piisav areng, et saaksin eksamis enam kui 0 punkti.

Öösel jooksmine = parim jooksmine