untitled

Kallis Prantsuse bürokraat,

sul oma blogist tüki pühendan.

Nii tihti ju ristuvad me teed,

kui sulle naeratan malbelt

ja küsin, ehk leiame tee, 

kuid sina vastu rangelt:

ei, puudub kuupäev, puudub tõlge,

jätsid liiga palju lünki tühjaks

või avalduse fondi suurus pole õige.

Kui teaks sa vaid, et kaugel põhjas

on üks maa, kus kogu sinu elutööd

asendab vaid mõni rida koodi;

koht, kus ei tunta süüd,

kui firma koondab idioodi.

Või et varsti tehnoloogiline singulaarsus

saabub ja su viimseks funktsiooniks jääb

abiraha palumise formaalsus.

Nüüd jälle su kontoris end sisse sean,

teades: õhtu venib pikaks.

Oma rasvund keha pehme tooli sisse uuristad

ning muigad, sest riigitöö teeb rikkaks.

Kannatlikult talun su telefoni ootemuusikat, 

teades, et lõpuks nagunii oma tahtmise saan, 

kuid sina, oo õudust, oled ikka bürokraat.

Äikesetormid on siin apokalüptilistes mõõtmetes 

Ralph Lauren

Lubasin kunagi kirjutada Toulouse'i demograafilisest struktuurist ning hetke põgenikepoleemika kiiluvesi pakub selleks soodsa võimaluse. Vahetult enne siia tulekut tundsid paljud huvi, et kuidas ma ometi seal immigrantide hordide vahel hakkama saan.

Linn on tõesti ajaloo ning asukoha tõttu rahvastiku koosseisu poolest küllaltki kirev. Vastupidiselt paljudele (enamikele?) samalaadsetele tundub aga lõimumisprotsess siin küllaltki sujuvalt kulgevat. Erinevalt USA linnadest ei ole eri rassidest inimesest segregeerunud erinevatesse linnaosadesse. Olgugi, et on ohtlikumaid piirkondi, kus vahel keegi peab hood tax'i maksma, ei ole ma veel sattunud kuhugi, kus valge inimesena ringi kondamine kohalikke pead pöörama paneks.

Samuti pole veel olnud au silmata loomastunud vägistajatest moslemeid, keda keegi entusiastlik abiturient Delfis kirjeldas. Siiski on ka selge, et poliitilise spektrumi teine äärmus, kes piiranguteta avatust propageerib, on sama sinisilmne. Mõttetera: Prantsusmaa kodanikest võitleb ISISe ridades hinnanguliselt 300-1500 inimest.

Stratifikatsioon paistab pigem välja sotsiaalsel tasandil, näiteks minu koolis käib märkimisväärselt vähe mustanahalisi, seevastu doktorikursused on hiinlasi pilgeni täis. Viimased on moodustanud kadestamisväärsed toetusgrupid, mis 5 õppeaasta jooksul lasevad ilma prantsuse keelt oskamata bürokraatilike asjatoimetustega toime tulla, koolis järje peale saada ning koos idamaised pühi tähistada. Peale õpinguid suundutakse tavaliselt tagasi kodumaale, sest inglise keele oskus pole piisav USAs töötamiseks.

Mis peitub hiinlaste edu taga? Kahtlemata kõva selektsiooniprotsess kodumaal, mille tagajärjel jõuavad siia vaid parimad, lisaks hirmkõva töömentaliteet, mis enamiku lääne-eurooplastest häbisse jätab ning viimaks ka see alternatiivsete valikute puudumine. Kui sa ei räägi sõnagi kohalikku keelt ning viibid võõral kontinendil, siis ainsaks väljapääsuks ongi olla enda referentsgrupi parimate seas.

Linnapildis aga muutub igat laadi füüsiliste karakteristikute järgi lahterdamine võimatuks: keskmine kohalik sarnaneb pigem marokolasele kui pariislasele ning mind peetakse siin autsaiderina suisa blondiks. See võibki osutuda põhjuseks, miks lõimumine siin niivõrd edukas on: rassilise dihhotoomia asemel eksisteerib palju rohkem vahepealset maad.

Seevastu torkab avalikus ruumis teravalt silma subkultuuriline vastandumine. Üllatavalt suur on fuckboide kontsentratsioon, kelle mina defineeriksin kui isiku, kelle hobide hulka kuulub kanepi suitsetamine, cat calling, mobiilist eriti räige kohaliku gängsterräpi kuulamine ning igasse võimalikult avalikku kohta urineerimine. Fuckboi eristamiseks tänaval piisab täheldada viimase moe järgi valitud Nike botaseid, obskurantse tekstiga värvilist wifebeaterit, tagurpidi pähe sobitatud nokkmütsi ning hambus olevat koni. See võib küll tunduda nagu tavalise teismelise kirjeldus, ent mind üllatas just, et see labasus ja kultuuritus siin ka täiskasvanute seas nii valdav on.

Tavatarkus vihjab sellele, et mida väiksem linn, seda vähem julgevad inimesed teistest erineda. Toulouse'i kohalike puhul aga on see kultuuriline homogeensus märksa suurem kui Eestis. Inimesed riietuvad sarnaselt, tegelevad sarnaste hobidega, hoiavad oma maailmapilte sünkroonis jne. See ei kehti ainult fuckboide kohta. Ma ei jõua ära loetleda, mitmel inimesel siin päeva jooksul võib näha Ralph Laureni polot, Stan Smithi tosse ja uut iPhone'i. Brändid on elu. Osaliselt on see kahtlemata tingitud suuremast maksevõimest: kindlasti on ka Eestis paljud, kes sooviks läbi kitsalt istuva Bossi klubisärgi enda väärtust signaliseerida, kuid selleks piisavalt ressursse ei oma.

Ning et ei tunduks, et ma olen kapitalismi või brändide vastane, siis vastupidi, teadus väidab, et disainerriiete kandmine võib elus kasuks tulla: teadus. Mind üllatas pigem see üheülbalisus.

mémoire

Olgugi, et auditoorne koolitöö on juba mõnda aega läbi, ei tähenda see veel täiemahulist suve algust. Viimasel ajal olen ennekõike tegelenud "uurimistööga". Tegelikkuses kujutab see endast loomulikult ette pigem seda, et beebid lastakse suurte kaladega korraks vette ja jälgitakse vaid, et nad täitsa ära ei upuks. Esimese aasta lõputööd pigem tõsiselt ei võeta: ei toimu kaitsmist, maht on vaid ~20 lehekülge, originaalne osa on vabatahtlik, ehk sisuliselt võib piirduda ka referaadiga. Tagantjärgi tarkuse järgi sai tehtud väga õige otsus, sest pikemad praktikaperioodid mu kursusekaaslastel ulatuvad kuni kuue kuuni ning nagu eeldasin, siis midagi väga huvitavat nad ei tee.

Siiski olen üritanud kogemusest võtta maksimumi. Kirjutan teoreetilist tööd reputatsiooniefektide teemal mänguteoorias (intuitiivselt: kuidas luua ning ära kasutada mainet?). See on esimene kord, kui puutun kokku nn. "kõva" teooriaga ning kohati on see väga hirmutav. Minu juhendaja esimesed sõnad teemat kuuldes olid "edu... sul läheb seda vaja". Ometi olen seni ellu jäänud ning kirjutasin täna esimese oma tõestuse, oli väga uhke tunne :) Kuid isegi keerulise teema puhul on 20 lehekülge 2.5 kuu jooksul kirjutada äärmiselt lihtne, nii et olen keskmiselt töötanud ~2 tundi päevas, pühendades enamiku ajast trennile, pidudele, matkamisele ja päevitamisele. Maikuu alguse 30kraadine leitsa ei ole samuti töömotivatsiooni leidmist hõlpsamaks teinud.

Juhendajaks sain vinge onkli, kes esimese semestri õppejõududest ehk meeldejäävaim oli. Lisaks väljapaistvale CV'le on tegemist ühe nutikaima inimesega, kellega minul on olnud au kokku puutuda. Kui läksin tema juurde mudeliga, mida olin peas ligi nädala silunud-mälunud, pani ta selle tahvlile 2 minutiga puhtalt kuuldu põhjal kirja ning tõi kohe ka vead välja. Mul ei jäänud muud üle kui pomiseda, et see oli lihtsalt esialgne idee.

printemps

Teatud pluss kaks korda aastas kirjutamise juures on, et elamused-kogemused paigutuvad a posteriori olulisuse järgi peas asuvale ajateljele ning niiviisi ei ole ohtu, et kirjutaksin kolm lehekülge eriti meeldivast burgerielamusest (kuigi see tol hetkel ehk väga eluline tundus). Siiski on ajapikku nii mõndagi ununenud ning pidin selle kirjutise tarbeks Dropboxi pildikogu kõrvale võtma, et õigupoolest aru saada, mida ma kordan saatnud olen.

Palju on kirutud meie generatsiooni nutifonilembust, kuid kui kunagi kuldses keskeas mälu enam nõnda hästi ei võta, siis mis jääb meil muud üle kui pöörduda oma drunken selfie galerii poole? Mis muud on tõendiks, et me oleme elanud, reisinud, õppinud, lollitanud, armastanud? #diip

Igatahes, semestri alguse minnalaskmismeeleolu kulmineerus lõbureisiga Pariisi, kaaslaseks anonüümne napsilembeline Ida-Euroopa semu. Ilmataat oli pigem tige, kostitades teise päeva hommikul (ajal, mil enesetunne kõige enam hell) sellise ilgusega, et pani kogu linna ja eksistentsi üldisemalt kiruma. Tervikuma oli Pariis nunnu (eriti südalinn), kuid romantikute vaimustust ma ei mõista ja parem mõista ei üritagi. Kuna seekordne reis oli rohkem meelelahutusele rõhuv, siis plaanin kindlasti tagasi minna, sest kultuurikiht on tegelikult seal võimas. Mina, üliratsionaalne planeerija, hakkasin loomulikult alles päev peale Toulouse'i tagasi saabumist lugema Revolutsioonist ning kõigist ägedatest kohtadest, mida oleks võinud külastada...

Järgmisena pidasin kursaõega kahasse enda sünnipäevapidu tema naeruväärselt väärikas 120+ ruuduses old money korteris. Olen juba mitmele inimesele seletanud, kuidas ka keskpärase rahakoti najal on Prantsusmaal võimalik elada meie mõistes luksuslikus "antiikkorteris", kus laed on 4-meetrised, 2 rõdu on miinimumiks ning kuhugi kartulisahvrisse on raudselt aheldatud Mehhiko tädi, kes sealt kord nädalas välja koristama lastakse. Rikkuse akumulatsioon ning ajalugu paistavad nende korterite puhul välja juba marmorplaatide ning tammepuust (lol, tegelt ei oma õrna aimugi erinevatest puiduliikidest) käsipuudega ehitud trepikodades. Ja kõik see on (suhteliselt) odav, sest selliseid kortereid on kõikjal kesklinnas. Kokkuvõtvalt: raha eest ei osta klassi.

Sünnipäevapralle möödus meeleolukalt, peo lõpuks oli imbunud kohale ~10 inimest, keda kumbki korraldajatest päris täpselt ei tundnud, ent varuga ette valmistatud pitsa- ning boolikogused aitasid sellisest lihtsast pisiasjast end mitte häirida lasta - tol õhtul olid kõik sõbrad. Kuid antiikkorterite puhul pole kõik lilleline: grupp lõunamaalasi suutis orienteeruvalt Teise maailmasõja aegsesse lifti kinni jääda, sest nähtavasti oli 3 inimest tolleaegse tehnoloogiaime jaoks liialt palju. Imekombel oli laupäeva õhtul keegi siiski lifti hädaabiliini teises otsas ning juba poole tunni pärast pääsesid poisid tantsu kepsutama.

Järgmisel hommikul läksin, väga vastumeelselt, ent aumehe sõnast kinni pidades tagasi korterit koristama. Istusime kambakesi hommikupäikese käes rõdul, jõime rohelist teed ning haukasime kõrva ahjusooja crossainti, mille ostmiseks olin just kolm kvartalit läbi käinud, sest nagu tuleb välja, on see pühapäeva hommikul ainuõige toiduaine.

Sellega ei olnud suured peod veel peetud. Minu õige sünnipäeva paiku (sest eelnimetatud kräu toimus 3 nädalat varem) toimus kooliaasta suursündmus (koos mikro eksamiga), Gala. Sisuliselt on tegemist muidugi tüüpilise overglorified prazdnikuga, kus formaalsuse illusioon nii mõnegi inimese alkoholitolerantsi hindamise oskust niivõrd palju ähmastab, et too aias oma uhke õhtukleidi maomahlaga dekoreerib.
Nägin nii naeru kui pisaraid, nii loojas silmadega õppejõude kui õpetatavaid, nii peretülisid kui ka uusi romansse. Lõpuks läksin siiski esimese bussiga koju: tundub, et hakkan kikilipsupidude jaoks liiga vanaks jääma. Samas, kes teab, Jean Tirole vihtus veel kella ühegi paiku oma abikaasaga uusimate klubihittide järgi tantsu, ehk on asi minus.

Märtsi algus oli ka umbkaudu see aeg, kus lõbu läbi sai ning tuli eksamiteks kordama hakata. Tagasivaadates oli semester lihtne, vahel suisa igavavõitu. Ent mõistagi tehti see kõik tasa lõpueksamitega. Minu isiklikuks lemmikuks osutus stohhastiliste protsesside veresaun, kus oskasin viiest ülesandest lahendada ühe (!), mis on ilmselt viimase 4 aasta viletsaim tulemus, ent hiljem kurtsid selle keerukuse üle paljud, nii et tuleb jälle lootma jääda halastuspunktidele.

Peale eksaminädala lõppu (kuus sooritust nelja päeva jooksul, neist 2tk 3-tunnised) meenuvad üksikud peod vanade semudega, kes üsna kiirelt peale nominaalse kooliaja lõppu Lõuna-Prantsusmaa tolmu saabastelt pühkisid. Praeguseks ongi siia jäänud ehk 20% meie kursusest ning lähinädalatelt lähevad ka neist umbes pooled.

Kooli lõpp oli küllaltki järsk: peale viimast eksamit seisime koos kursusekaaslastega, kellest enamik olid viimaseks kolmeks nädalaks raamatukokku sulgunud, auditooriumi ees vaikuses ning mõtlesime, et mis nüüd edasi. Prantsuse poisid läitsid veel suure saavutuse tähistamiseks kanepiplärugi, ent ilmselt mõlkus neil peas sama. Need inimesed siin, kelle olemasolu viimase aasta jooksul on olnud iseenesest mõistetav, lähevad nüüd laiali kas erinevatesse koolidesse või teise aasta radadesse ning mõnda ei pruugi enam kunagi kohata. Sama emotsioon tekkis minul, kui saatsin ära üht Boliivia tüdrukut, kes lõppu mainis casually, nagu kombeks, "so see you sometime", kuid tegelikult teadsime mõlemad, et ei kohtu ilmselt iial. Võib-olla olen liialt pehmo, ent see meelevaldne suhtlussidemete lõhkumine ning selle juures hea näo tegemine jääb minu jaoks arusaamatuks. Tänapäeva networkingugeneratsioon tundub midagi õõvastavalt ebainimlikku.

Ent minnes tagasi rõõmsamate toonide juurde, märgiksin viimase ereda mälestusena ära möödundnädalase rattareisi, mille käigus 11kesi südalinnamelu eest metsa põgenesime. Esmalt rentisime kohalikust hipsterisalongist 7 euro eest kuuks ajaks velod (how do you even not bankrupt?) ning siis otsisime Google'i kaardirakendusest kõige lähema rohelist värvi kujundi ja reis võis alata. See oli muuhulgas esimene kord kui nägin linna ka südamest kaugemalt.

Reisi käigus suutsin ka ajutiselt invaliidistuda. Teele jäi väike küllaltki tugeva vooluga oja, mille läbimine kellelgi hästi välja ei tulnud. Mina valisin strateegiaks maksimaalse kiirusega läbi kihutamise, ent see kulmineerus tagurpidisalto ning ühelt põlvelt naha kaotamisega. Kaheksa tüdrukut tormasid kohe tohterdama, mina nautisin mõistagi tähelepanu ning ei teinud oma viimase aja viikingihabemele häbi, valades viina otse haava peale ning mühatades midagi stiilis "this is classical Estonian medicine".

Kahjuks on põlv metsikult ebamugav piirkond paranemise mõttes ning veetsin selle nädala alguse peaasjalikult voodis. Ühe jalaga elamine ei tundugi enam nii hull, küll aga kohutavalt igav. Niisiis, klassikalise moraliteedi stiilis lisan lõppu soovituse: inimesed, rakendage oma keha kuniks see veel töötab. Kui võtate purjus peaga rumalaid riske, siis nautige seda vähemalt nii palju kuis võimalik :)

PS: pühendus Madisele