Toulouse

Andorra

Barcelona

Granada

Marbella

La Linea de la Concepcion

Gibraltar

Nerja

Malaga

Oslo

voyages

Kuna nominaalselt peaks tegu olema reisiblogiga, siis põgusalt mainin, kuhu kevadsuvel mindud sai.

Minuga juhtus säärane kentsakas lugu, et vahetult peale kursusetöö esitamise tähtaega otsustasid mind Prantsusmaal külastada kaks põhjamaist kaunitari. Mis seal ikka, sai siis neile paari päeva jooksul tutvustatud kõiki kohalikke vaatamisväärsusi ning huvialasid: renditud veloga kõnniteel kiirendamine, odava veini lakkumine jõe ääres, mõne üksiku uusaja kiriku/monumendi väisamine ning kõiksugu prantsuspäraste hõrgutiste õgimine. Kuid nagu võib eeldada, muutub säärane elustiil kiirelt imalaks ning otsustasime ette võtta pikema reisi, mis lõpuks hõlmas kolme riiki, viiekohalisi kilomeetrinumbreid ning märkimisväärset kumulatiivset sangria pohmelli reisi lõpus. Lühidalt:

Andorra

Vaikne mägiküla(linn? riik?) keset Püreneesid, paaritunnise bussisõidu kaugusel Toulousest. Populatsioon: vanurid ja väiksed lapsed. Huvialad: šoppamine, odavad sigaretid, talvel suusatamine, suvel igavusse suremine? Kuna viibisime seal vaid paar päeva, siis igavus ei jõudnud veel kimbutama hakata ning sai enam-vähem kõik (s.h loodus linna ümbruses) ära nähtud. Kõik Andorra elanikud tulevad pühapäeval kokku linna ainsasse parki (umbes Tammsaare pargi suurune).

In 1958, Andorra declared peace with Germany, having been forgotten on the Treaty of Versailles that ended World War I and, the conflict being extended by the lack of a peace treaty, remaining legally at war.^[2]

Barcelona

No kui sa ei tea Barcelonat, siis mul ei ole mõtet üritada seletama hakatagi. Maailmalinn, London rannaga, Euroopa California jne. Minu lemmikkoht on endiselt Barceloneta ranna street workout plats.

Granada

Siin läks reis huvitavaks. Tavaliselt Hispaania-huvilised siia linna ei jõua, aga mul on äärmiselt hea meel, et suutsime selle tihke ajakava sisse mahutada. Esiteks, Granada vanalinn on üliilus. Muidugi olen ma siinkohal veidi kallutatud hindama, sest Lõuna-Hispaania segu keskaja euroopapärasest ja islami arhitektuuristiilist on alati mu lemmik olnud (võibolla Jaapani/Hiina templid suudavad sellega võistelda). Aga nagu see poleks veel kõik, siis mäetipus kõrgub üle linna ka Alhambra kindlus, mis koos Cordoba omaga üks Euroopa arhitektuuripärlitest on. Massiivne lossikompleks koosneb ~ kümnest ehitisest, kusjuures igaühes nii lagi kui seinad peensusteni ära nikerdatud, põrandad marmorist, sisehoovid erinevaid purskkaeve täis. Ja nagu see ka poleks veel kõik, siis lossid/kindlused ise moodustavad kogu kompleksi alast alla poole, ülejäänu hõlmab lopsakas taimeaed, kus põõsad pügatud nii, et ka Edward Scissorhand tunneks uhkust.

See lopsakuse ning veekülluse fassaad on teravas kontrastis ülejäänud ümbruskonnaga, mis sisuliselt kõrbelaadne (meie sealoleku ajal ulatusid temperatuurid üle 40C ning tänavad olid riidega kaetud, et päikese mõju minimeerida). See on (kahjuks) ka ülejäänud Lõuna-Hispaaniast läbi sõites reaalsus: linnad kulutavad hiiglaslikke koguseid vett ning seetõttu tundub floora troopiliselt lopsakas, kuid jõudes vaesemasse piirkonda, on looduses ainult surm ja kuivus. Ilmselt mõjutab ka kliimasoojenemine antud piirkonda tulevikus eriti teravalt.

Lisaks arhitektuuri ilule peidab Granada vanalinn igat laadi flamenkobaare, vesipiibukohvikuid ja turistide (aga pigem Hispaania-siseste) pudipadipoode. Ja teine meeldejääv osa Granadast oli kahtlemata toit. Ööbisime mingis hinnatud külalistemajas kesklinnas ning allkorrusel oli restoran, kus kohalikud vanamehed iga päev õlut joomas käisid. Kolmekäiguline lõuna maksis seal 7 eurot ja selle raha eest sai ikka tõelised kolm käiku. Ma tegin korra selle vea, et tellisin ka eelroa ning kui kõik lauale toodi, siis asus restorani publik mind pingsalt jälgima, et kas suudan selle ikka ära süüa. Peale väga pikka aega ja pingutust lõpuks suutsin, aga enesetunne oli selline, et esivanemate vaimud hakkasid teispoolsusesse kutsuma (tol päeval oli samuti 40C+). Ka maailma parima kebabi võib leida Granada kesklinnast, kusjuures hind on jällegi kuskil 3 eurot ning sellest saaks väiksem perekond söönuks.

Marbella

Rikkurite kants kahe jahisadamaga. Kõnniteed kohati marmorist (aga see oli tegelt ka Granadas). Kohalikus LIDLis läks umbes 10 minutit aega, et kohata esimesi eestlasi ja soomlasi (Imre Araka lähikondlased?). Soovitan varuda suurtes kogustes sularaha, et seda öösel rannaäärsetes baarides laiaks lüüa, kusjuures kell 4 öösel on linna peamine rand piisavalt inimtühi, et skinny dippingut proovida (aga soovitan mitte kellaga minna). Kokkuvõttes: ilus, rikas, puhas, mõnus.

Gibraltar

Linn on täiesti mõttetu, aga mäe otsa turnima soovitan ikka minna. Kusjuures Hispaania-poolne piirilinn La Linea on kõige räigem võõravaenulik geto selle kõige halvemas tähenduses, nii et hispaanlastel ei tasu imestada, miks Gibraltar nendega liituda ei taha.

Malaga

Mingil põhjusel briti turistide meelispaik. Äärelinn on masendavalt kole, kesklinnas on mõned pärlid, ent enamjaolt underwhelming. Kõige muljetavaldavam on rannaäärne väga-väga pikk allee, kus kasvavad väga-väga suured palmid.

Oslo

Hispaaniast Norrasse jõudes on muidugi kohene kultuurišokk: ühistransport töötab veatult, pileti tellimise süsteem on elektrooniline, inglise keeles ning loogiliselt üles ehitatud. Näiteks Granada lennujaama ja linna vaheline shuttle oli selline, et keegi vanemas keskeas härrasmees võttis 3 euro eest sularahas oma logu reisibussi (sellised, mille tagapingis klassiekskursioonidel pudelit mängiti) peale - graafikut ei olnud, vanamees tõmbas bussi lennujaama kõrvale iga kord, kui lend tuli. Pagasi mahutamine oli kergelt öeldes problemaatiline.

Igaljuhul, Oslo kannatab sama sündroomi käes, mis teised Skandinaavia linnad. Seal elamine tundub maailma kõige mõnusam asi, kuid turistina ei ole niivõrd midagi vaadata. Täiesti steriilseks kunstimuuseumis lohisemiseks too visiit siiski ei jäänud: ilmataat õnnistas Euroopat kuumalainega ning võisime näha jahisadama kõrval impromptu randa: inimesed olid veeäärse kiviklibu peale sirakile visanud ning julgemad ka otse sadamavette hüpanud. Väljas söömine on kallis. Poest toidu ostmine on samuti kallis.

Pariis

Seekordne Pariisivisiit langes soodsama aja peale: linn oli täis hilissuvist rohelust. Võtsin hotelli asemel Airbnb korteri ja ei plaani enam kunagi esimese kasuks otsustada. Sama (või väiksema) raha eest sain kesklinnas väga atmosfäärilise korteri kõigi vajalike lisadega, suhtlus omanikuga oli mugav ja ülikiire. Minu arvates aitab võõra linna tajumisele oluliselt enam kaasa see, kui sa ka elad nagu keegi sellest linnast. Tol nädalavahetusel olin ma Baptiste, soome keele õpetaja põhikoolis, kelle huvideks on koomiksid ja kaasaegne Ameerika kirjandus. Minu arvates igal juhul parem elamus kui olla Martin, kes on tulnud Pariisi, et Louvre's Mona Lisa maalist pilti teha ja siis koju tagasi lennata.

Teel lennujaama leidsin endale metroost sõbra juudist vanamehenässi näol, kes enda haigest abikaasast rääkis. Natuke veider oli, et ta ise juttu hakkas tegema ning suutis kahe minuti jooksul esmalt küsida, et kas Eesti on Venemaa ja siis öelda, et ta on tegelt 2008. aastal Eestis käinud. Minu kahtlused said kinnitust, kui ta hakkas peale käima, et ma tuleksin temaga rongi pealt maha, et võtta välja sularaha ning vahetada tema iisraeli raha (?) vastu. Isegi, kui ma oleksin tema südamehaige naise lugu sulatõe pähe võtnud, siis kammoon, mees, kas ma tulen oma lennujaama rongist kohvriga maha, et kellelegi valuutavahetusteenust (tema sõnul "ausama" kursiga) osutada?

Nii et inimesed, kui te üritate kelleltki raha välja petta, siis mõelge vähemalt hea plaan välja.

PS: lisan pilte... kunagi

m2

Jätkan oma memuaari viimasest kronoloogilisest katkepunktist. Olin parasjagu alustanud kursuse lõputöö kirjutamist. Tagasivaadates sai sellest huvitav ning äärmiselt arendav kogemus. Minu 4-5 pooleteisttunnist kohtumist juhendajaga olid teaduslikus mõttes enam väärt kui kogu senine kooliaasta. Esimesed kohtumised kujutasid endast mõistagi seda, et juhendaja seletas mulle mänguteooria alustalasid ning mina istusin kala näoga, üritades mitte reeta seda, et peas käib parasjagu Looney Tunes'i tunnusmuusika. Ent küllalt kähku jõudsime teatava sünergia tasemeni, kus saime ideid üksteise vahel põrgatada ning kasvama panna.

Viimane kohtumine oli juba selline, et päev enne esitamise tähtaega (!) olin avastanud, et kogu meie senine töö on olnud vildakas ning teooria tuleb algusest uuesti üles ehitada, mida ma teatud mööndustega ka tähtajaks suutsin. See viimane samm toimus juba ilma juhendaja abita, mis avaldas talle ka muljet, sest olime ju alustanud olukorrast, kus mina olin yet another pretentious esimese aasta magistritudeng, kes üritas endale liiga suurt tükki haugata. Lõpuks sain hindeks 17/20, mis tagas summa cum laude ning vesteldes teiste kursusetöö autoritega, siis nagu Prantsusmaal kombeks, kõrgemaid hindeid vist ei pandudki. Igaljuhul ühele meie kooli nimekamaile professorile, kellele olin ühe salajase projekti raames (millest tulevikus ilmselt natuke kirjutan) pidanud antud töö ette kandma, avaldas paber ka muljet ning ta arvas, et sellest võiks ka teadusartikli kirjutada.

Nüüd olen magistri 2. aasta doktorantuuri raja kursuses (mis de facto on samal tasemel nagu USA tippülikoolide PhD 1. aasta). Tulihingelisemad blogifännid mäletavad veel, et umbes aasta tagasi olin väga skeptiline siia sisse saamise osas, kuid lõpuks tuli see päris kergelt. See kursus on pooleldi komplekteeritud väljastpoolt, nii et juurde on tulnud suurel hulgal ajusid tippkoolidest ja kohati annab tunda, et kursuse tase on ikka oluliselt kõrgem. Programm näeb hetkel välja selline:

1) Mikro. Materjalid: MWG, Kreps
2) Makro. Materjalid:  Ljunqvist & Sargent ning Acemoglu on kursusega veidi seotud
3) Ökonomeetria Materjalid: Bruce Hanseni loengumärkmed.
4) Ökonomeetria edasijõudnutele (valikaine). Materjalid: igasugused, s.h teadusartiklid

Teadjamad näevad, et see on väga basic 1. aasta PhD programm. Õppejõud on eranditult uued assistant professorid ning makros ka üks vanem tegija. Just tema, C. Hellwigi, tahakski välja tuua. Käpardlikult koostatud eelmise aasta programm röövis minult suurema makrohuvi, kuid Hellwig on õppejõuna niivõrd meisterlik, et suutis selle uuesti tärkama panna. Eriti majandusteaduses (mis on akadeemias kõige kõrgema palgatasemega ning seetõttu suurima konkurentsiga) kohtab harva teadureid, kes ei hooli vaid rahast, tööstabiilsusest ning professoritöö meeldivusest, vaid kel on siiras huvi enda tehtud töö vastu ning kes näevad seoseid päris maailma ning teoreetiliste mudelite vahel. Just need viimased panevad silma särama ka tudengitel. Just nemad motiveerivad lugema artikleid, mis ei ole otsese uurimishuviga seotud. Mulle tundub, et Tirole, Hellwig ja mõned teised on just seda viimast tüüpi.

Mikro on klassikaline MWG järgi üles ehitatud kursus, kus alustame inimeste binaarsest eelistussuhtest kahe hüvise vahel ning sellele järk-järgult ehitades jõuame ühe majandusteaduse alustalani, üldise tasakaalu mudelini (nõudluse ja pakkumise kõverad ristuvad ka Tartus "Sissejuhatus majandusteadusesse" aines, aga miks see nii on?). Minu jaoks on see kursus eriliselt nauditav, sest kasutades formaalset loogikat näeme me selgelt, millised eeldused on mudeli toimimise seisukohast hädavajalikud, milliseid me saame lõdvendada, ning kuidas me mudelit reaalsusele lähemale saame tuua. Seevastu enamik "poliitilisi kommentaatoreid" ja "majandusspetsialiste", kes arvamusveergudel poliitiliselt laetud steitmente sülgavad, ei oma säärastest nüanssidest õrna aimugi. Nende jaoks tähendab fakt, et inimesed ei käitu täielikult ratsionaalselt, et kõik mudelid on jamad.

Sattusin hiljuti eraldi vaatama kahe hinnatud teaduri konverentsi: esimesel juhul selle aasta majandusnobelisti Angus Deatoni live ülekannet ning teisel juhul meie kooli korraldatud JJ Lafonti auhinnaseminari (selle aasta laureaat Elhanan Helpman). Mõlemal juhul, kui ajakirjanikud või publik küsisid heal juhul tangentsiaalseid küsimusi (nn. oma elutöö nõudlussüsteemide hindamisele ning vaesusele pühendanud Deatonilt küsiti, et mida peaks tegema nüüd ja kohe, et lahendada põgenikekriisi vms), siis teadurid vastasid koheselt ausalt "ma ei tea". Võrrelge nüüd seda "poliitika analüütikutega", kel on iga probleemi jaoks kohe lahendus varnast võtta. Tõde ei peitu poliitiliselt kallutatud dogmades, vaid iga probleem tuleb võtta põhjaliku vaatluse alla, lähenedes sellele loogika ning empiiriliste andmetega. Toon veel ühe näite. Mõtleme globalisatsiooni mõjule ebavõrdsusele. Tavapärane "dey took our jerbs" argument viitab justkui, et tootmise outsourcing ning immigratsioon on kasulikud nn. kapitalistide klassile ning jätavad tavainimesed tööta. See on teadmine, mille nimel inimesed on võimelised poliitiliselt organiseeruma, rassistlikke kampaaniaid tegema, protektsionistlikku kaubanduspoliitikat nõudma jne. Kuid empiirilised andmed toovad välja märksa huvitavamaid nüansse: ebavõrdsus on globaliseerumisega enim suurenenud just tööstusharude sees (ehk siis kapitalistide ja tööliste enda vahel). See nõuab juba oluliselt keerukamat teoreetilist mudelit kui tavatarkus hoomata suudab. Miks ma aga sellel teemal rantima hakkasin, on see, et märkan taolist tavatarkusele rõhuvat trendi ka muude probleemide lahendamisel. Globaalne soojenemine, GMO toit, vaktsineerimine on mõned näited, kus teaduslik konsensus (mis on küllaltki haruldane asi) ei määra inimeste ning poliitikategijate jaoks midagi, enda confirmation biasi põhjal valitakse välja mingid eraldatud infokillud, mille teaduslik valiidsus on parimal juhul kaheldav, ning taastoodetakse arvamust, et "nii ju on." Kindlasti ei ole see nähtus midagi uut, kuid meie inforohkes ühiskonnas on häbiväärne, et leidub veel emasid, kes lastele mürki sisse joodavad või päikesetoitumisega tegelevad. Ja kui andmetele või artiklitele viidata, siis keskmine inimene sellistest gruppidest teab öelda, et "statistika on ju suurim valedest ja teadlased need on nagunii suurkorporatsioonide poolt sponsoreeritud".

^ Okei, see kõrvalepõige muutus päris massiivseks. Pidin hoopis ökonomeetria kursust kirjeldama. Vaatamata õppejõu pidevatele püüdlustele intuitsiooni tappa ning meid valemitega uputada on kursus päris tugev, sest põhineb hästi kirjutatud Wisconsini ülikooli professori Hanseni loengumärkmetel. Puudust tunnen vaid arvutipraktikumitest, minu jaoks on statistika efektiivseim õppimisviis alati olnud see, kui saan ise koodi jooksma panna. Tõestused, not so much. 

Igaljuhul, vaheeksamid sel aastal puuduvad, igas aines otsustab hinde 100% kaaluga eksami detsembri lõpus. Eks saab näha, kuidas läheb. Praegu olen lõpetanud hinnete pärast higistamise ning üritan materjali nautida.

untitled

Kallis Prantsuse bürokraat,

sul oma blogist tüki pühendan.

Nii tihti ju ristuvad me teed,

kui sulle naeratan malbelt

ja küsin, ehk leiame tee, 

kuid sina vastu rangelt:

ei, puudub kuupäev, puudub tõlge,

jätsid liiga palju lünki tühjaks

või avalduse fondi suurus pole õige.

Kui teaks sa vaid, et kaugel põhjas

on üks maa, kus kogu sinu elutööd

asendab vaid mõni rida koodi;

koht, kus ei tunta süüd,

kui firma koondab idioodi.

Või et varsti tehnoloogiline singulaarsus

saabub ja su viimseks funktsiooniks jääb

abiraha palumise formaalsus.

Nüüd jälle su kontoris end sisse sean,

teades: õhtu venib pikaks.

Oma rasvund keha pehme tooli sisse uuristad

ning muigad, sest riigitöö teeb rikkaks.

Kannatlikult talun su telefoni ootemuusikat, 

teades, et lõpuks nagunii oma tahtmise saan, 

kuid sina, oo õudust, oled ikka bürokraat.