Eelmisel reedel jõudis lõpule math camp, mille teemad olid sellised:
E: Vector spaces, basis T: Linear applications K: Diagonalisation, eigenvalues/-vectors, triangularisation N: Quadratic forms R: Orthogonality, projection
Siia vahele jõudsime ka teha veidi analüüsi, igasugu põnevaid teoreeme tõestada jms. Jäi enne mainimata, et kõige esimese math campi loengu kõige esimese ülesande juures (kui õppejõud poolründavalt tudengite poole pöördus, stiilis "noh, oskate lineaaralgebrat või on siin keegi, kes ei oska?") küsis lektor just mind 150 tudengi hulgast. Kuidagi eriti ehmunult manasin huultelt õige vastuse (pooljuhuslikult), nii et õppeaasta algas õnnelikult.
Kui esimesed kaks päeva olid ehk veidi konarlikud (sest pole kunagi nii formaalselt neid teemasid käsitlenud), siis võtsin end 4. päeva õhtul kokku, vaatasin teemad üle ja tegin endale selgeks. Tegelikult väga basic stuff, saadaval väga intuitiivsete seletustega internetis.
Nüüd on alanud "päris" kool ning minu selle semestri ained on järgmised:
Ökonomeetria (Ruud'i Introduction to Classical Econometric Theory järgi)
Mänguteooria (Gibbonsi Primer in Game Theory järgi)
Dünaamiline optimeerimine (Recursive Methods in Economic Dynamics)
Tõenäosusteooria (Probability Essentials)
Makro (vist Romeri järgi)
Ris programmeerimine
Sissejuhatus SASi
Viimased kaks on puhtalt koodimiseained, kuid väga-väga algelised. Peale ilmselt Eesti parimate õppejõudude all Stata, Ri ning MATLABi tudeerimist on SASi funktsioonide õppimine umbes nagu Photoshopilt MS Paintile üleminek, kuid loengutest ei julge siiski puududa, ehk läheb midagi veel kaotsi.
Mänguteoorias olen kunagi võtnud internetis Stanfordi ülikooli kursuse, nii et olen enam-vähem kontseptsioonidega kursis ning saan ainet nautida. Sama kehtib ökonomeetria ning tõenäosusteoorias, kus oleme küll teada-tuntud teemade uusi tahke lahanud, kuid pea ei ole mõtlemisest veel sassi läinud. Järgmisel nädalal hakkab makro. Siin tuleb tudengitel ise valida, kas nad soovivad makros (ning järgmisel semestril mikros) võtta standard- või PhD rada. Mina valisin viimase ning kuulujutud käivad, et see olevat eriti jõhker. Kuna aga makros on mul ilmselt kõige rohkem kogemust, siis selle aine pärast (veel) ei muretse.
Dünaamiline optimeerimine oli aga juba esimeses loengus masendavalt raske, mul on nähtavasti tuntavad lüngad sees, sest küllaltki palju viidati teoreemidele, millest ma kuulnudki pole. Pidin hiljem peatüki kodus läbi lugema, et loenguslaididele pihta saada ning ka see õpik tundus väga ebameeldiv. Hetkel on see ainuke aine, kus ma pole "vee peal".
Üldse on meie kursusel (+ statistika kõrvalsuunaga) 180 inimest ning peale 1. aastat toimub selektsioon magistri 2. aasta radadesse (kõik tudengid saadavad enda eelistused pingereana). Välja kukkumise pärast vast ei maksa muretseda, 90% tudengitest saavad väidetavalt mingisse M2 kursusesse ikkagi sisse. Minu eelistatuim (PhD-track) kursus koosneb aga 30-40st kohast ning sinna toimub konkurss ka väljaspool ülikooli.
Igal M2 moodulil on oma soovituslikud valikained, mida M1 astmes võtta ning selle kursuse (ECOMATH) kohta öeldi ainult, et võtke nii palju matemaatika aineid, kui võimalik. Registreerusingi mina siis dün. optimeerimisse ja tõenäosusteooriasse ning ilmselt joonistub nendes loengutes välja küllaltki selge pilt nendest inimestest, kes PhD'd ründama hakkavad (loe: 70% on asiaadid). Mulle tundub, et neid on 180-st inimesest kuskil 50-80, kui veel arvestada juurde väljastpoolt tulevad inimesed, siis on konkurents päris korralik.
Kuna pingerida pannakse kokku aga ainult hinnete alusel, siis ei ole muud, kui tuleb ise mees olla ning head tulemused ära teha *insert random motivational quote*
Minu koolikompleksi sisehoov, purskkaev natuke hädine :/
Tolosa hellitusnimi "roosa linn" tuleneb vanalinna telliskivide iseäralikust toonist, mis kõige selgemalt ilmneb keskpäevase Vahemerepäikese käes. Rahvas teab rääkida, et hiljem, mahedama pärastlõunapäikese valges on linn hoopis violetne. Minu arust peab vähemalt pool pudelit Merlot'd ära jooma, et sellist juttu ajada, kuid peab nentima, et linn on ilus tõesti. Kitsad Lõuna-Euroopa munakivitänavad kulgemas väätikasvanud miniatuurrõdude all, pisikeste kirikute, saiapoodide ning ajalehekioskite virvarr, poolitajaks majesteetlik Garonne, mille vesi mitte Emajõelikult rohekas-pruunilt ei helgi, vaid pigem (hele)sinakas näib.
Südalinna raamivad kaks kontsentrilist bulvarit, millest välja ma ei ole sattunud. Elu nendes ringides on ülimalt mõnus (kujuta ette Tallinna vanalinn + Tartu elutempo), olgugi et rahvaarvu järgi peaks linn olema suisa 2-3x suurem kui Tallinn. Ma ei ole proper turismituurile veel jõudnud, nii et huvilised võivad piltide nägemiseks pildiotsingut kasutada. Küll aga sai käidud Google Mapsist silma torganud Notre-Dame de la Daurade kirikus (mida teha suvel töö juures kui igavus kimbutab? uuri street view's Detroiti getosid ja suvalisi basiilikaid). Lisaks käisin Kapitooliumit uurimas: pompoosselt kullatud ruumides olid riigimeeste büstid kõrvuti matemaatikute omadega.
Ilm on siin hetkel päris mõnus, kui mitte veidi liiga palav: vahemikus 13:00-18:00 on temperatuur tavaliselt üle 30 kraadi, ööseks langeb umbes 22 kraadi peale. Väga elatav võrreldes Barcelonaga, kus oli 3AM 28 kraadi. Vihma olen näinud vaid korra ning see oli ka kiire 20minutiline sabin öösel, mis hea une tõi. Aken on mul igal juhul 24/7 lahti.
Regioonis on tavaks akende ees hoida liugkatteid, millel on kaks funktsiooni. Esmalt muidugi keskpäevase kasvuhoonekuumuse eest kaitsmine. Teise avastasin ma raskel moel: õhtul akna lahti jätnuna avastasin tagasi tulles lambi ümber lendlemas parve (30+) mingeid elukaid. Tegemist ei ole harilike koiliblikatega, vaid mingid à la Stephen Kingi novellist pärit teise dimensiooni vereimejad. Jõe ääres jalutades haagib end särgi külge ka kümneid lehetäilaadseid olevusi. Ma ei ole entomoloog, kuid ilmselt on ka need inimliha dieedi peal. Niisiis olen enda katet rakendama hakanud, see muudab kogu toa kottpimedaks ning öise vetsuskäigu palju huvitavamaks. Saab näha, kas enne evolveerub mul Riddicki stiilis pimedas nägemise võime või kukun pea vastu kraanikaussi katki.
hellll yeaaah
Üks komme, millega on raske harjuda, on vastassugupoole tervitamine topeltpõsesuudlusega. Võib ju mõelda, et mis see ära ei ole, kuid kui mõni kena kolumbialanna sind sõnagi lausumata musitama hakkab, siis võtab ka kõige kangema Põhjamaa poja kohmetuks. Loodan kombega kiiresti kohaneda, et mitte sotsiaalolukordades liialt autistlik tunduda.
Kohalikud näikse olevat kõvad jooksuvennad, ilmselt tuleneb see kahest faktorist: oktoobris on tulekul Toulouse'i maraton ning pealegi elan ma kõige maalilistemate jooksuradade juures (täpselt UNESCO kultuuripärandi nimistusse kuuluva Canal du Midi kõrval). Ajasin ka ühel õhtul botased jalga ning võtsin rajal prantslaste sappa. Peab tunnistama, et siin ei hellitata, vaid lastakse korraliku 5:00min/km tempoga, aeglasemad lükatakse ilmselt kanalisse. Nägin pervel ka kahte Chihuahua mõõdus rotti ning nentisin jälle, et faunaga on midagi ikka väga paigast ära.
Suvaline pilt
Kui jutt juba spordi peale läks, siis tahaks kirjeldada ka jõusaali leidmise seika. Kes on varem Lõuna-Euroopas sama asutust otsinud, teab, et peamiselt eksisteerivad siin vaid "Ashtanga Yoga infused Body Zumba Attack with Kung Fu" stiilis trennid, kus meeleheitel koduperenaised oma kuldaegade vormi taga ajavad. Heal juhul on nurka monteeritud hantlirenn, mille kõrval sihikindlamad mehepojad biitsepsit punni ajavad, et see õhtul peol polosärgist ikka välja turritaks.
Sellele toetudes olin skeptiline, ent leidsin kodust 1km kaugusel päris toreda koha, mille koduleht nägi see-eest välja nagu pärineks ajast kui inimesed veel Netscape browserit kasutasid ja KaZaa oli uusim röögatus failijagamises (http://planet-gym.fr/). Läksin kohale, ruumid asusid kuskil pimeda kõrvaltänava lõpus ning administratsioonilauas tervitas mind ridiculously SWOLE black man. Jah, see kõlab nagu algus loole "kuidas ma oma passist ja mobiiltelefonist ilma jäin", kuid ilmnes, et koht on täitsa tore. Sõlmisin kohe aastase lepingu ja maksin kogu tasu korraga, mille peale tuli tagaruumist välja jõusaali omanik Kamal (?), kes kohe käppa viskas ning juttu ajama hakkas.
Tol korral õnnestus mul ka püstitada enda prantsuskeelse vestluse rekord, suutsin umbes 3 minutit vastu pidada enne igihalja "parlez-vous anglais?" rakendamist. Täna ajasin trennis samuti Kamaliga juttu, kuigi seekord ma eriti midagi aru ei saanud, naeratasin ja ütlesin "oui" :) Keelebarjääriga on siin nii, et vähemalt mina olen igas vajalikus asutuses saanud vajaduse korral inglise keeles asjad selgeks rääkida, nii et päris umbkeelsed ikkagi ei olda (eriti noored inimesed).
Igaljuhul, varustus saalis on pärit umbes 1963. aastast, kuid teaduslikult on tõestatud, et sellises keskkonnas treenimine suurendab testosterooni taset ning motivatsiooni vähemalt 10% (kes ei usu, siis tuletage meelde, kes võitis Rocky IVs nimitegelase ja Ivan Drago vahelise matši). Varustus seal vist väga turvaline ei ole, esimesel päeval saatsin juba peaaegu korda saata suitsiidi kui rinnapingil kangi enda kõri peale kukutasin (kuid mõistagi purunes see kaelalihaste vastu). Mulle seal igaljuhul meeldib väga, Kamal on nagu hiiglasliku Itaalia suguvõsa pea, kuid oma pastarestorani asemel on tal roostes vanarauda täis saal.
Lugejad on huvi tundnud: kuidas prantsuse daamid lõhnavett kasutavad?
See on ju ilmne
Homme on siis plaanis minna rongiga rannareisile, kusjuures alla 26-aastased saavad siin reisides ligi 50% soodustusi, nii et ilmselt ei jää see viimaseks korraks. Algselt pidi sihtkohaks olema Narbonne, kuid kuna see asub rannast taksosõidu kaugusel, valisime hoopis mingi muu küla, mille nime ma isegi ei tea. Reisimine on siin üldse kahtlaselt odav, esimesel tutvumisõhtul tehti mulle selgeks, et ma olen viimane tolvan, et Barcelona reisi eest täishinda maksin. Tuleb välja, et mingi bussifirma korraldab Toulouse-Barcelona 5tunniseid bussireise 5 EURi (!!!!) eest.
Lisaks on linnas kasutusel rattalaenutusesüsteem, mis maksab 20EURi aasta. Toimib see nii, et saad igast jaamast võtta ratta ning sõita sellega ükskõik, millisesse teise jaama. Nii kaua, kui reisi kestus jääb alla 30 minuti, on see tasuta. Jaamu leiab kesklinnas aga iga 500 meetri tagant. Ma ei ole veel enda kontot registreerinud, kuid kahtlemata teen seda varsti, sest sellise süsteemi kasulikkus on ilmne. Rattakorvis on kindlasti LIDList soetatud seakülge mugavam koju transportida kui kilekotti tassides.
Järgmise korrani!
NB! Kõige armsam asi, mida ma olen elu jooksul seni näinud, on see, kuidas India päritolu tudengid õppejõu poole pöörduvad. Math campis on mitu õppejõust ilmselt vanemat (35+) pereisa, kes eranditult iga kord tema poole pöördudes (mida juhtub umbes 10x loengu kohta) rakendavad sellist kõnepruuki "Excuse me mister, is it correct to say that........... , sir? ......... Thank you very much, sir". Kultuuriruumid on ikka erinevad...
NBB! Sõin eile lõunaks oma esimese baguette'i... you could say things are getting pretty serious.
Ka meeste riietusruumi silt viitab sellele, et marketingitiim on graafilise disaini alla varanduse magama pannud
Saabusin Toulouse'i 26. augusti hommikupoolikul. Eheda turistina seadsin sammud lähima Lõuna-Prantsusmaa kulinaariameka poole ning tellisin ühe Big Mac eine. Pettumuseks maitses liisunud koka kõrbenud friikartulite kõrva veel ilgemalt kui Annelinna mäktonnis, ent hind oli 2x suurem. Pea norus, asusin kohvriga uue elukoha poole kärutama.
Nädalavahetuse veetsin ma Barcelonas (kus muuhulgas vaatasin üle ka Barcelona Graduate School of Economicsi maja - neetud, ilusam kui meie oma), nii et kokku olen siin olnud umbes 5 päeva. Selle ajaga on juba tekkinud palju, millest kirjutada, ent alustaks ehk oma kursusest.
Mis koolis toimub?
Sel esmaspäeval algas meie kursuse jaoks (magistri 1. aasta ehk M1) Math Camp ehk matemaatika kordamise kiirkursus. Kestab see E-R igal pärastlõunal 3 tundi ning ainsaks teemaks, mida meie saame võtta, on lineaaralgebra (M2 rahvas saab ka tõenäosusteooriat ning optimeerimist).
Kursusest nii palju, et matalaagris (lol) on umbes 60% asiaadid ning hindud. Kahetsusväärne on see, et osad neist sädistavad vaid oma suletud grupis enda keeles (ilmselt ei oska nii hästi inglise keelt) ning jäävad ülejäänud kursusest eraldatuks. Sama lugu on tegelikult mõnede prantslastega, keda on siiski kursusel vähem (ehk 5-10%).
Rahvusvahelised tudengid on aga väga suhtlemisaltid ning ka math campis varmad aeglasematele segaseid teemasid seletama. Arvestades, et õppejõud prantsuse-inglise segakeelt purssides teemadest üle lendab, siis on see väga tänuväärne. Rääkimata siis sellest, kui hea meelega rahvusvahelised tudengid õhtupoolikutel õllejoomisi organiseerivad. Üldiselt: inimesed on väga ägedad. Olen alati Tartus kadestanud rv tudengeid, sest nende elu tundub kuidagi palju lõbusam - nüüd võin kinnitada, et nii see tõesti on.
Math campi taseme kohta nii palju, et on umbes selline nagu ma ootasin. Enda Tartu mata backgroundiga ei lootnudki kõigest aru saada ning ega ei saagi. Siiski ei ole see midagi üle jõu käivat, uue kontseptsiooni omandamine võtabki natuke aega. Algselt oli natuke harjumatu väga formaalne notatsioon ntks vektorruumide defineerimisel (loengu ülesehitus on umbes selline: definitsioon, definitsioon, omadus, lisa, järeldus, näide, definitsioon... jne) kuid nüüdseks on asi käpas.
Võrreldes teiste M1 tudengitega tundub mulle, et saan pigem keskmiselt/hästi aru, sest ntks kursakaaslased Mannheimi ja Yorki ülikoolidest läksid teisel päeval üldse math campist ära, sest nad ei saanud midagi aru. M2 rahvas muidugi mõistab teemasid kõige paremini ning nemad räägivad ka loengus kõige rohkem kaasa (eriti sellel suunal, mida mina tahaksin võtta, ehk teooria ja ökonomeetria). Üldiselt ma hetkel väga vaeva ei näe: üle poole tunni kodus lisalugemisele ei kuluta (kuigi täna öösel läks kell 6AM uni ära ning hakkasin tõestusi lugema). Math campi eest ei saa hinnet ning vanemad kursuslased on öelnud, et lineaaralgebrat ei lähe ka ainetes väga vaja, nii et ma ei näe põhjust enne kursuse algust verd ninast välja õppida.
Muidu on aga päevad möödunud linna avastades ja erinevaid administratiivseid toiminguid (loe: Prantsuse bürokraatia) korda ajades. Linnast, korterist, hindadest jms järgmistes postitustes. Sel nädalavahetusel on igal juhul plaanis kursusekaaslastega Narbonne'i rannareisile minna.
Järgmistes osades vastused küsimustele:
Kas prantsuse ametnikud joovad tegelikult ka inimverd?
Kuidas prantsuse daamid lõhnavett kasutavad?
Kas inimkeha ongi mõeldud valge saia, pasta, juustu ning veini tarbimiseks?
Mõned pildid:
Kõige olulisem pilt Barcelona reisilt
Blue screen of death metroos
Toulouse'i tudengite lemmikkogunemiskoht. Kui mingid sõudjad peaks seda blogi lugema, siis juhin tähelepanu neljapaadile silla all
Alustasin õpinguid Toulouse'i majanduskoolis (Toulouse School of Economics). Plaani kohaselt peaks see võtma kaks aastat, kuid kui ma peaksin koolist välja kukkuma või vastupidi, hea õnne korral tahtma doktorantuuris jätkata, siis võib see periood ulatuda paarist kuust 5 aastani. Ehk siis hetkel mingit kindlat plaani ei ole ning vaatan, mida elu toob. Jätsin blogi aadressi meelega üldsõnaliseks, nii et kui juhtun õpinguid peale magistrit jätkama Klaipeda Põllumajandustehnikumis, saan ka kirjutamisega sealt edasi minna :)
Miks ma blogi kirjutan?
Peamiselt seetõttu, et kui otsustasin ise välismaale majandusprogrammidesse kandideerima hakata, siis oli väga palju abi ntks Priidu, Rudolfi ja Mariti/Toomase blogidest. Üldiselt on Eesti piisavalt väike riik, et kõik kandideerijad tunnevad üksteist ja sellised blogid üles leiavad. Üritan siis ahelat jätkata ning ehk on kunagi kellelgi ka minu blogist abi. Kindlasti ei hakka ma vaid koolist kirjutama ning üritan tsenseerida juttu vektorruumidest ning ökonomeetriast nende jaoks, kes sellest ei huvitu.
Miks just see kool?
TSE'd peetakse economicsi valdkonnas Mandri-Euroopa (üheks) parimaks kooliks. Kindlasti on see maine seotud rohkem paari särava õppejõu teadustööga kui üldise õpetamistasemega, kuid see selleks. Kuigi mu esmane valik oleks ehk olnud mõni Inglismaa ülikoolidest, siis on sealne õppemaks naeruväärselt suur ning stipendiumivõimalused pea olematud, seega otsustasin TSE kasuks. Eks saab näha, kas hakkan otsust kahetsema või mitte.
Kindlasti ei tule edasised postitused nii kuivad ja formaalsed kui see siin, loodan lisada pilte (kui WiFi-jumal on armuline) ning kirjeldada elu Occitanias.
