sügis-talv-kevad
mäu
esmaspäev, 26. jaanuar 2015
kolmapäev, 7. jaanuar 2015
esmaspäev, 5. jaanuar 2015
tout commence à nouveau - Toivo Nikopensius
Tagasi Toulouses. Veel mõne päeva eest tekitas mõte Prantsusmaast õõva, sest olin terve eelmise aasta lõpu eksamistressi ning teatava vaimse implosiooni sellele linnale ning inimestele projekteerinud. Kuid sillerdav päikeseloojang pilvepiiril Pariisi kohal 12 000 meetri kõrgusel tuletas meelde, et elul pole viga miskit. Blagnaci lennujaama jõudes tuli juba kiirelt sisse pakkida müts-kindad-sall, sest õhtul kell 20 oli väljas 13 kraadi sooja. Täna oli juba veidi külmem, ent see-eest mattis linna mõnus udukiht, nii et Hôpital de La Grave'i kuppel vastaskaldalt nähtamatuks jäi. Statistikale põhinedes on jaanuar siin aasta kõige jahedam kuu - järelikult võib varsti kevadet oodata.
Juba teist korda viimase kolme lennu jooksul suutsin peaaegu maha jääda (seekord siiski lennujaama ruuporist "Passanžäär mahtään lümiist, mahtään lümiist" karjuma ei hakatud nagu enne jõule). Põhjuseks herneajust turvatöötaja, kes Air Balticu boarding passi ei tunnistanud, nii et pidin Air France'i esindusse jooksma, sealt nende ekvivalendi välja printima ja uuesti järjekorra läbi seisma. Kuna mul on reisides käsipagasis nii nutifon, tahvel kui läpakas, lisaks mingil teadmata põhjusel hakkavad saapad alati metallidetektoris piiksuma, siis võtab turvakontrolli lahtiriietumis-kinniriietumis protsess kaua aega. Õnneks hilines ka lend veidi, nii et ei tekkinud vajadust Pariisis ööbida ning oma pagasit hiljem kuskilt lennujaamast otsima hakata.
Kaheks nädalaks koju lendamine kulus tagantjärele vaadates marjaks ära, olgugi, et veidi kulukas see oli. Pidasin ebaõiglaseks seda, et pean ligi 400 euri edasi-tagasi piletitele maksma, samal ajal kui sakslased ja muud põliseuroopa asunikud saavad rongiga kiiremini ja odavamalt koju. Siis rääkis aga üks Kolumbia tüdruk mulle, et tema peab Toulouse'i jääma, sest lendamine maksab ligikaudu 1300 eurot, kusjuures kodumaine valuuta on semestri jooksul ligi 50% võrra ebasoodsas suunas liikunud, mis teeb piletite ostmise veelgi kallimaks. Sarnaseid hindu kinnitasid ka Ida-Aasia semud ning peale seda pole ma enam piletite kalliduse üle nurisenud.
Avastasin, et hakkan turisti staatusest alalise elaniku kategooriasse identifitseeruma. Oskan juba diferentseerida erinevaid (kesk)linnaosasid. Näiteks LIDL asub täelikus getos, kus seinad täis soditud, kõnniteed kerjuseid täis ning kuhu pimedal ajal sattuda ei tahaks. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval nägin seal poodi minnes ristmikku ületamas metsistunud silmadega haiglakitlis vanameest, kes käe kõrval taris seda IV kotikeste riputamiseks mõeldud nagi, endal voolik kanüüli minemas. Lisaks on probleemsemad kohad raudteejaama lähistel (kui just ei ole plaanis osta kangemaid peodrooge või õhtuseid kaaslasi) ning moslemite kvartal. Iga kord, kui viimase peaväljakult rattaga läbi sõidan (ka päise päeva ajal), üritab keegi habetunud noorsand mind kinni pidada. Ei olegi veel aru saanud, kas reklaami või pussitamise eesmärgil, sest seni olen naeratades gaasi lisanud.
Vanalinn on aastaringselt täis turiste ning kuna siin on asustustihedus nii suur, siis päevasel ajal kõndimiseks eriti ruumi pole. Kujuta ette à la Viru tänav südasuvel korda viis. Kusjuures kitsastel tänavatel on palju suletuid väravaid, mille taha avalikkus kunagi ei näe. Korra jõudsin ühte siiski vilksamisi piiluda ning nägin massiivset hoovi purskkaevu ja kolme luksusautoga - otse südalinnas! Need, kel nii palju raha ei ole, elavad minu kooli lähistel uhketes kortermajades. Kindlasti asub märkimisväärne osa populatsioonist hoopis äärelinnas, kuid kui mul siiani pole sinna asja olnud, siis vaevalt kunagi ka tuleb.
Enne siia tulekut lugesin miskisest turismiindikaatorite kogumikust, et Toulouses tuleks öösel väljas liikumist iga hinna eest vältida. Ise ei ole erilist kuritegevust täheldanud, vaid ühele mu koolivennale ligines öösel väidetavalt musta karva turske noorsand ning kergendas teda mobiiltelefoni võrra. Vastupidi, kodulähedases poes hoitakse puuvilju õues, nii et iga tahtja võiks sealt paar õuna kaasa krabada. See-eest paradoksaalselt on kõik aknad samas regioonis trellidega suletud, et pahalased öösel külla tulla ei saaks. Kes teab, ehk ongi nii, et üldine kuritegevuse tase on kõrge, kuid kõrge politsei aktiivsuse tase hoiab seda päevasel ajal ohjes?
Enne jõuluvaheaega toimus linnas nädalavahetustel kõva märul: keegi keskkonnaaktivist Remi oli politsei granaadi tõttu surma saanud ning prantslased ei jätnud mõistagi kasutamata võimalust pankasid rüüstama minna. Ühel laupäeval, kui olin parajasti teksapükse ostmas, valvas peamisel ostlemistänaval paiknevat LCL panka ligikaudu 30 Ford Transit bussi täisturvises politseinikega. Nende varustus meenutas Eesti politseinikega võrreldes Robocopi oma, nii et see võib tõesti olla üheks peamiseks heidutuseks kuritegevuse vastu. Minul on igaljuhul siiani läinud õnnelikult ning probleeme on ainult sellega, et majaesine prügikast pekstakse igal jumala nädalavahetusel nokastanud noortekamba poolt pikali.
Juba teist korda viimase kolme lennu jooksul suutsin peaaegu maha jääda (seekord siiski lennujaama ruuporist "Passanžäär mahtään lümiist, mahtään lümiist" karjuma ei hakatud nagu enne jõule). Põhjuseks herneajust turvatöötaja, kes Air Balticu boarding passi ei tunnistanud, nii et pidin Air France'i esindusse jooksma, sealt nende ekvivalendi välja printima ja uuesti järjekorra läbi seisma. Kuna mul on reisides käsipagasis nii nutifon, tahvel kui läpakas, lisaks mingil teadmata põhjusel hakkavad saapad alati metallidetektoris piiksuma, siis võtab turvakontrolli lahtiriietumis-kinniriietumis protsess kaua aega. Õnneks hilines ka lend veidi, nii et ei tekkinud vajadust Pariisis ööbida ning oma pagasit hiljem kuskilt lennujaamast otsima hakata.
Kaheks nädalaks koju lendamine kulus tagantjärele vaadates marjaks ära, olgugi, et veidi kulukas see oli. Pidasin ebaõiglaseks seda, et pean ligi 400 euri edasi-tagasi piletitele maksma, samal ajal kui sakslased ja muud põliseuroopa asunikud saavad rongiga kiiremini ja odavamalt koju. Siis rääkis aga üks Kolumbia tüdruk mulle, et tema peab Toulouse'i jääma, sest lendamine maksab ligikaudu 1300 eurot, kusjuures kodumaine valuuta on semestri jooksul ligi 50% võrra ebasoodsas suunas liikunud, mis teeb piletite ostmise veelgi kallimaks. Sarnaseid hindu kinnitasid ka Ida-Aasia semud ning peale seda pole ma enam piletite kalliduse üle nurisenud.
Avastasin, et hakkan turisti staatusest alalise elaniku kategooriasse identifitseeruma. Oskan juba diferentseerida erinevaid (kesk)linnaosasid. Näiteks LIDL asub täelikus getos, kus seinad täis soditud, kõnniteed kerjuseid täis ning kuhu pimedal ajal sattuda ei tahaks. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval nägin seal poodi minnes ristmikku ületamas metsistunud silmadega haiglakitlis vanameest, kes käe kõrval taris seda IV kotikeste riputamiseks mõeldud nagi, endal voolik kanüüli minemas. Lisaks on probleemsemad kohad raudteejaama lähistel (kui just ei ole plaanis osta kangemaid peodrooge või õhtuseid kaaslasi) ning moslemite kvartal. Iga kord, kui viimase peaväljakult rattaga läbi sõidan (ka päise päeva ajal), üritab keegi habetunud noorsand mind kinni pidada. Ei olegi veel aru saanud, kas reklaami või pussitamise eesmärgil, sest seni olen naeratades gaasi lisanud.
Vanalinn on aastaringselt täis turiste ning kuna siin on asustustihedus nii suur, siis päevasel ajal kõndimiseks eriti ruumi pole. Kujuta ette à la Viru tänav südasuvel korda viis. Kusjuures kitsastel tänavatel on palju suletuid väravaid, mille taha avalikkus kunagi ei näe. Korra jõudsin ühte siiski vilksamisi piiluda ning nägin massiivset hoovi purskkaevu ja kolme luksusautoga - otse südalinnas! Need, kel nii palju raha ei ole, elavad minu kooli lähistel uhketes kortermajades. Kindlasti asub märkimisväärne osa populatsioonist hoopis äärelinnas, kuid kui mul siiani pole sinna asja olnud, siis vaevalt kunagi ka tuleb.
Enne siia tulekut lugesin miskisest turismiindikaatorite kogumikust, et Toulouses tuleks öösel väljas liikumist iga hinna eest vältida. Ise ei ole erilist kuritegevust täheldanud, vaid ühele mu koolivennale ligines öösel väidetavalt musta karva turske noorsand ning kergendas teda mobiiltelefoni võrra. Vastupidi, kodulähedases poes hoitakse puuvilju õues, nii et iga tahtja võiks sealt paar õuna kaasa krabada. See-eest paradoksaalselt on kõik aknad samas regioonis trellidega suletud, et pahalased öösel külla tulla ei saaks. Kes teab, ehk ongi nii, et üldine kuritegevuse tase on kõrge, kuid kõrge politsei aktiivsuse tase hoiab seda päevasel ajal ohjes?
Enne jõuluvaheaega toimus linnas nädalavahetustel kõva märul: keegi keskkonnaaktivist Remi oli politsei granaadi tõttu surma saanud ning prantslased ei jätnud mõistagi kasutamata võimalust pankasid rüüstama minna. Ühel laupäeval, kui olin parajasti teksapükse ostmas, valvas peamisel ostlemistänaval paiknevat LCL panka ligikaudu 30 Ford Transit bussi täisturvises politseinikega. Nende varustus meenutas Eesti politseinikega võrreldes Robocopi oma, nii et see võib tõesti olla üheks peamiseks heidutuseks kuritegevuse vastu. Minul on igaljuhul siiani läinud õnnelikult ning probleeme on ainult sellega, et majaesine prügikast pekstakse igal jumala nädalavahetusel nokastanud noortekamba poolt pikali.
neljapäev, 25. detsember 2014
l'école d'economie
Kuna eelmine postitus kooli teemal tuli tiba morbiidse tooniga, siis tekkis soov seda täiendada. Peale esimese kohanemisšoki üleelamist on Prantsuse haridussüsteem mulle märksa enam meeltmööda. Eks neist täielikult naeruväärsetest sekeldustest, mis meelde tuletavad, et viibid suurte mõtlejate maal, lõpuni lahti ei saa (meie raamatukogu oli 8 kuud remondis - selle ajaga värviti uksed lillaks ning vahetati põrandad ära. nädal pärast avamist ei töötanud koopiamasin, kaardilugeja ning lift. jaapanlasest koolivend: "we just wanted to study :(" ), kuid üldjoontes toimib süsteem normaalselt.
Eksamid on täielikult standardiseeritud, kasutada tohib vaid pastakat ning ühte kindlalt kalkulaatorimudelit. Sinu anonüümset tööd (sest nime asemel ehib eksamilehte triipkood) parandavad kaks erinevat inimest, kusjuures kumbki ei tohi olla otsene praktikumijuhendaja. Kõik lõpueksamid toimuvad samal nädalal, mis oli minu jaoks huvitav kogemus, sest lisaks aine sisu omandamisele nõuab see oskuslikku päevaplaani optimeerimist. Sarnaselt Tartus kogetule on ainepunktide maht küllaltki suvaliselt pandud: mõni 3EAP aine on kordades lihtsam kuuesest. Ma ei ütleks, et see on probleem, pigem lisatingimus, mida iga tudeng peab valmistumisel arvesse võtma.
Äärmiselt tõsiselt võetakse õppeainete tagasisidet. Vahetult enne tähtaega tuletas iga õppejõud nii loengu alguses kui lõpus meelde, et asi tehtud saaks. Ilmselt kasutatakse seda doktorantide ning abiprofessorite distsiplineerimiseks. Protsess ise on tehtud vabatahtlikuks, et vähendada rämpstagasiside osakaalu. Näiteks Tartus rakendasin ma tihti AC/DC või AAAA tehnoloogiat, sest vastasel juhul ei saanud ÕISi edasi kasutada. Kuna nii tegid paljud, siis tekib küsimus, et milleks üldse kogu see jama.
Väga läbimõeldud on magistri teise aasta suundadesse jagamise protsess, mis üritab lahendada seda probleemi, et doktorisuunale on tahtjaid oluliselt rohkem kui kohti. Lugesin artiklit, mis kirjeldas, kuidas süsteemi disainimisel kasutati mänguteoreetilisi argumente, et maksimeerida tudengite rahuolu ning kooli konkurentsivõimet. Oh, ökonomistid... Ka nn. job market placement, mis on iga doktorandi jaoks kooli juures kõige olulisem (sisuliselt: kuhu keegi peale lõpetamist tööle läheb), oli eelmisel aastal väga roosiline. Üldiselt ei ole Euroopa koolid selles aspektis väga edukad, ent meilt mindi eelmisel aastal Columbiasse, UCLAsse, SUNYsse, Humboldtisse ning Pariisi HECi. Nii et kõik traditsioonilised kriteeriumid, mille alusel majanduskoole hinnatakse, on siin muljetavaldavalt täidetud.
Veel saaks kiita tudengite poolt välja antavat ajakirja TSEconomist, mida dekaan juba avapäeva kõnes ülistas. Tol hetkel tundus see tavalise kolkastiilis tillimõõtmisena, ent nüüd tean rääkida, et non-profit tudengiajakirja kohta on kaliiber väga-väga kõva. Viimane number sisaldas arvamustükke Stiglitzi ja Tirole'i poolt ning viimase Nobeli puhul oli sõna antud tema endistele õppejõududele-õpilastele ehk siis peamiselt rodu Harvardi-MIT inimesi. Ei ole eelmiseid numbreid lugema jõudnud, kuid ka need ei näi esmapilgul alla jäävat. Tegelikult reklaamin ajakirja seetõttu, et esikaanele sattus minu Instagrami pilt:
Suve hakul lugesin foorumitest hirmulugusid, kuidas Toulouse'i prantslaslikult arrogantsed professorid ei hooli tudengitest karvavõrdki ja soovivad vaid enda teadustööle keskenduda. Tagantjärele võin kinnitada, et see oli 1-2 äärmiselt kibestunud indiviidi lora, mis ilmselt enda halbade tulemuste tõttu kooli maha tegi. Olen täheldanud hoopis vastupidist: mida nimekam ja paremate publikatsioonidega õppejõud, seda abivalmim ning oskuslikum õpetaja. Selle semestri "pärliteks" olidki pigem uued õppejõud. Üks neist oli nii logopeedi kui kalligraafi abi vajav, lisaks ka askeetlike slaididega, mistõttu jäi meie maailmaid semestri lõpuni lahutama kommunikatsioonibarjäär.
Seevastu TA'd ehk eesti keeli õppeassistendid on olnud muljetavaldavad. Kuna nad on selle sama kadalipu juba korra läbinud, siis oskavad tihti professorite abstraktsest mõttelendudest tagasi maa peale tuua ning anda praktilisi näpunäiteid eksamiks valmistumisel. Üks assistent pidi meie rühma tunnikese jagu lohutama peale Verduni lahingule sarnanenud makro vaheeksamit, mis nii mõnegi õrnema närvikavaga inimese silmanurka pisara tõi. Lisaks sellele ei ole harv juhus TAdega ka samale korteripeole sattuda, sest TSE inimesed näikse lihtrahvaga mitte väga sotsialiseeruvat.
Olen palju kuulnud grad schooli sotsiaaldünaamikast, kus omavahel ei jagata materjale ega head nõu, sest tudengid konkureerivad ometi PhD kohtadele ning ratsionaalsete ökonomistidena ei ole mõistlik teisi järgi aidata.
Sügavaid sõprussidemeid tekib harva, kuid see on omane joon kõigil gen Y kosmopoliitidel, kelle homne päev võib ootamatult kuhugi maailma teise otsa lennutada. Lisaks kõigele muule ilusale on sõprus peamiselt funktsioon ajast ning see on peamine ressurss, mida meil kõigil praegusel eluperioodil napib. Pealiskaudsust ilmestab näiteks üks rastapatsidega saksa Erasmuse tudeng, kes embas mind viimasel õhtul palavalt ning ütles, et olen alati oodatud Berliini tema koju techno muusikat kuulama ja kebabi sööma. Olin tolleks hetkeks temaga vestelnud ehk kolm korda...
Eksamid on täielikult standardiseeritud, kasutada tohib vaid pastakat ning ühte kindlalt kalkulaatorimudelit. Sinu anonüümset tööd (sest nime asemel ehib eksamilehte triipkood) parandavad kaks erinevat inimest, kusjuures kumbki ei tohi olla otsene praktikumijuhendaja. Kõik lõpueksamid toimuvad samal nädalal, mis oli minu jaoks huvitav kogemus, sest lisaks aine sisu omandamisele nõuab see oskuslikku päevaplaani optimeerimist. Sarnaselt Tartus kogetule on ainepunktide maht küllaltki suvaliselt pandud: mõni 3EAP aine on kordades lihtsam kuuesest. Ma ei ütleks, et see on probleem, pigem lisatingimus, mida iga tudeng peab valmistumisel arvesse võtma.
Äärmiselt tõsiselt võetakse õppeainete tagasisidet. Vahetult enne tähtaega tuletas iga õppejõud nii loengu alguses kui lõpus meelde, et asi tehtud saaks. Ilmselt kasutatakse seda doktorantide ning abiprofessorite distsiplineerimiseks. Protsess ise on tehtud vabatahtlikuks, et vähendada rämpstagasiside osakaalu. Näiteks Tartus rakendasin ma tihti AC/DC või AAAA tehnoloogiat, sest vastasel juhul ei saanud ÕISi edasi kasutada. Kuna nii tegid paljud, siis tekib küsimus, et milleks üldse kogu see jama.
Väga läbimõeldud on magistri teise aasta suundadesse jagamise protsess, mis üritab lahendada seda probleemi, et doktorisuunale on tahtjaid oluliselt rohkem kui kohti. Lugesin artiklit, mis kirjeldas, kuidas süsteemi disainimisel kasutati mänguteoreetilisi argumente, et maksimeerida tudengite rahuolu ning kooli konkurentsivõimet. Oh, ökonomistid... Ka nn. job market placement, mis on iga doktorandi jaoks kooli juures kõige olulisem (sisuliselt: kuhu keegi peale lõpetamist tööle läheb), oli eelmisel aastal väga roosiline. Üldiselt ei ole Euroopa koolid selles aspektis väga edukad, ent meilt mindi eelmisel aastal Columbiasse, UCLAsse, SUNYsse, Humboldtisse ning Pariisi HECi. Nii et kõik traditsioonilised kriteeriumid, mille alusel majanduskoole hinnatakse, on siin muljetavaldavalt täidetud.
Veel saaks kiita tudengite poolt välja antavat ajakirja TSEconomist, mida dekaan juba avapäeva kõnes ülistas. Tol hetkel tundus see tavalise kolkastiilis tillimõõtmisena, ent nüüd tean rääkida, et non-profit tudengiajakirja kohta on kaliiber väga-väga kõva. Viimane number sisaldas arvamustükke Stiglitzi ja Tirole'i poolt ning viimase Nobeli puhul oli sõna antud tema endistele õppejõududele-õpilastele ehk siis peamiselt rodu Harvardi-MIT inimesi. Ei ole eelmiseid numbreid lugema jõudnud, kuid ka need ei näi esmapilgul alla jäävat. Tegelikult reklaamin ajakirja seetõttu, et esikaanele sattus minu Instagrami pilt:
Suve hakul lugesin foorumitest hirmulugusid, kuidas Toulouse'i prantslaslikult arrogantsed professorid ei hooli tudengitest karvavõrdki ja soovivad vaid enda teadustööle keskenduda. Tagantjärele võin kinnitada, et see oli 1-2 äärmiselt kibestunud indiviidi lora, mis ilmselt enda halbade tulemuste tõttu kooli maha tegi. Olen täheldanud hoopis vastupidist: mida nimekam ja paremate publikatsioonidega õppejõud, seda abivalmim ning oskuslikum õpetaja. Selle semestri "pärliteks" olidki pigem uued õppejõud. Üks neist oli nii logopeedi kui kalligraafi abi vajav, lisaks ka askeetlike slaididega, mistõttu jäi meie maailmaid semestri lõpuni lahutama kommunikatsioonibarjäär.
Seevastu TA'd ehk eesti keeli õppeassistendid on olnud muljetavaldavad. Kuna nad on selle sama kadalipu juba korra läbinud, siis oskavad tihti professorite abstraktsest mõttelendudest tagasi maa peale tuua ning anda praktilisi näpunäiteid eksamiks valmistumisel. Üks assistent pidi meie rühma tunnikese jagu lohutama peale Verduni lahingule sarnanenud makro vaheeksamit, mis nii mõnegi õrnema närvikavaga inimese silmanurka pisara tõi. Lisaks sellele ei ole harv juhus TAdega ka samale korteripeole sattuda, sest TSE inimesed näikse lihtrahvaga mitte väga sotsialiseeruvat.
Olen palju kuulnud grad schooli sotsiaaldünaamikast, kus omavahel ei jagata materjale ega head nõu, sest tudengid konkureerivad ometi PhD kohtadele ning ratsionaalsete ökonomistidena ei ole mõistlik teisi järgi aidata.
Enda kursuse põhjal küll seda väita ei saaks ning meil on välja kujunenud traditsioonilised study grupid, kellega kodutöid arutatakse. Semestri lõpus võib Facebookis näha hordide viisi prantslasi, kes on mitu kuud järjest pidutsenud ning paluvad loengukonspekti ning isegi nemad saavad selle, iseasi kui kasulikuks see viimasel hetkel osutub.
Sügavaid sõprussidemeid tekib harva, kuid see on omane joon kõigil gen Y kosmopoliitidel, kelle homne päev võib ootamatult kuhugi maailma teise otsa lennutada. Lisaks kõigele muule ilusale on sõprus peamiselt funktsioon ajast ning see on peamine ressurss, mida meil kõigil praegusel eluperioodil napib. Pealiskaudsust ilmestab näiteks üks rastapatsidega saksa Erasmuse tudeng, kes embas mind viimasel õhtul palavalt ning ütles, et olen alati oodatud Berliini tema koju techno muusikat kuulama ja kebabi sööma. Olin tolleks hetkeks temaga vestelnud ehk kolm korda...
pühapäev, 21. detsember 2014
vie en images
vahel läheb rattaga lappesse
klassikaline lõunasöök. NB: soovitan Carrefouri tuunikala mitte tarbida, kui ei ole just huvi salmonelloosiga poolteist nädalat kodus hinge vaaruda
k...
getting a bit weird now
Toulouse'i metroo on ilmselt maailmas ainus, mis on täisautomeeritud, ent suudab ~10 korda aastas ikkagi streigi tuttu sulguda
umbes sellisel tänaval surid Bruce Wayne'i vanemad
see-eest novembris avatud raamatukogu on ütlemata seksikas
no ikka väga seksikas...
vähemalt möödus Halloween kainelt
mu kodu lähedal on ajaleheputka, kus kohtlase ilmega habetunud vanamees müüb lektüüri. märkimisväärne on see, et kaubaks ei lähe mitte Kroonikad, vaid poliitilis-majandusliku sisuga ajakirjad. pildil 4 prantsuse nimekamat ökonomisti
ning oi, kuidas prantslased oskavad tähistada
keset tänavat karussell? miks mitte
käisin art kinos - pilet 4 eurot. kusjuures plaza-laadses ultramodernses kobarkompleksis reede õhtul interstellar ka ainult 5 euri pilet
see on üks näide edukast incentive designist
värise, victoria's secret
veidi maastikuvaateid romantikutele:
60cm pitsa otse kodu kõrvalt
tavaline nädalavahetus enne eksameid
Ja viimaks, natuke nuputamist mälumängusõpradele. Sudoku asemel või niimoodi...
Noël
See on läbi... Vaimse tervise, sotsiaalelu ja tervislike eluviiside hinnaga, kuid ikkagi läbi. Tegelikult ei ole plaanis üle dramatiseerida, sest viimane koolinädal oli peamiselt ainult kirjutamise lõbu (4 päevaga 5 eksamit ning 2 projekti), peamine stressisperiood jäi Halloweeni ning jõulude vahele. Jõudsin selle aja jooksul vist ühe korra kalduda kõrvale trajektoorist kool-kodu-raamatukogu-toidupood, kui külastasin tunnikeseks kohalikku jõuluturgu (mis on muuhulgas kaubavaliku ja hindade poolest muljetavaldavam kui paljukiidetud Tallinna ametivend ning lisaks ei ole ohtu, et valesti kinnitatud kuusepuu su eluküünla enneaegselt kustutab).
Ilmselt oleks mõistlik alustada sealt, kus viimati pooleli jäin: olin rõõmsameelne välistudeng, kes ootas vaheeksamite läbisaamist ning sügispuhkust, et minna kambakesi Barcelonasse kaheldava väärtusega otsuseid tegema ning et võtta viimast artriidieelsest eluetapist. Kõik läks hästi kuni teise vaheeksamini (neid oli kokku kolm), mille jaoks olin enda lõpmatus elutarkuses valmistunud ehk kaks tundi. Needless to say, elu õpetas ja õpetas karmilt. Kes on kunagi Mortal Kombatit mänginud, see teab, kuidas peale matši lõppu on võimalik enda abitult vastaselt paljaste kätega elu võtta, mille järel ilmub ekraanile verega kirjutatud "FATALITY" - umbes sarnane tunne kui tol ohvril oli minul sellel eksamil. Küsimuste asemel kippus mõte minema hoopis tulevasele elule Maxima lao logistikajuhina.
See sundis ka katkestama kõik puhkuseplaanid põhjendusega "ma pean rohkem õppima" ning lõpuks ei läinudki keegi meist kuhugi, sest olin neis tekitanud süümepiinad. Viimane vaheeksam toimus esimesel puhkusejärgselt päeval ning läksin sinna enesekindlamalt kui Kanye West iseendaga kohtingule suundudes. Poole tunni pärast ilmnes, et üks ülesanne hõlmas täpselt seda osa, mille olin kahe silma vahele jätnud. Kokkuvõttes: m a s e n d a v. Sain hiljem ka tulemused teada: mingi väga umbkaudse hinnangu kohaselt olin kahe eksami puhul ülemise 10-20% seas, Maxima-eksamil aga kuskil mediaani lähedal. Kuna olin eesmärgid oluliselt kõrgemale seadnud, valmistusin lõpueksamiteks märksa põhjalikumalt.
Peale seda saabus mõningane hingetõmbeaeg, mis kulmineerus Halloweenipeoga. Olin salamisi lootnud enda mustanahalise noorpoeedi Lil Wayne'i kostüümiga auhinda võita, ent need jagati vaid korraldajate sõpradele. Nutsin end tualettruumis tühjaks ning läksin edasi pidutsema - see oli ilmselt kogu õppeaasta parim kooli poolt korraldatud pidu. Üldiselt on ööelu Toulouse's väga vilets, kuid seda ühist joont olen täheldanud kõigis linnades, mis ei jaga lõbusat idaeuroopalikku joomakultuuri.
Järgnev periood kuni eksamiteni möödus konserveeritud pelmeene ning kartulikrõpse nosides ja korrates. Kui semestri alguses olid mitu ainet puudulike taustteadmiste tõttu tundunud kui hiina keel, siis lõpuks suutsin vahe kursuse tipuga enam-vähem tasa teha. Viiest eksamist neljaga olen rahul, viimane küll ebaõnnestus veidi, ent see oli ka kõige raskem ning ilmselt läks aia taha paljudel - järelikult tuleb lootma jääda halastuspunktidele. Projektide ja kõigi applied asjade pärast, mida sel semestril tegime, eriti muret ei tunne, sest arvan endiselt, et olen programmeerimise ja empiirilise töö oskuse poolest kursuse parimate seas. Puudujäägid tulevad just sealt puhta matemaatika poole pealt, kuid tundub, et vaikselt hakkab ka see külge jääma.
Meie kursuse tipp koosneb eranditult Hiina päritolu tudengitest, kes on lisaks heale taustale ja kõrgele intelligentsile ka veatu tööeetikaga: kui mina õppisin novembrist detsembrini iga päev hommikust õhtuni, siis nemad tegid niimoodi terve semestri. Üritan nende pealt natuke ka snitti võtta, näiteks soetasin õppe-eesmärgil iPadi, mis tundub olevat tõesti produktiivsust suurendav mänguasi. Olen veidi üritanud nendega ka sõbruneda, ent indiviididel, kes nõnda palju töösse panustavad, on tahes-tahtmata muude elu aspektidega veidi raskusi... :) Detailidesse ei saa vist laskuda, sest tuleb välja, et paljud mu koolikaaslased loevad seda blogi Google Translate'ga.
Nüüd puhkan paar nädalat Eestis ning jaanuari alguses lendan tagasi, sest juba esimesel nädalal on vaja esitada ökonomeetrilise projekti kavand. Uuel semestril jõuab ehk ka Pariisi või kuhugi mujale reisida, mõne nädalavahetuse jagu aega peaks ikka leidma. Järgnevalt postitan aga pilte ja lõbusaid lugusid, sest tegelikult jõudsin kooliseinte vahelt välja ka.
kolmapäev, 15. oktoober 2014
le rage
klassikaline internett siis kui on vaja 200MB õpikuid alla tirida... viimati nautisin selliseid kiiruseid 98. aastal, kui keelasin vanematel telefoniga rääkimise, et saaks dial-up ühenduse peal Neopetsi mängida
kooli eelajaloolise Moodle'i veateade igal teisel nädalal... damn right he SHOULD
nuux
Tellimine:
Postitused (Atom)